Prohveti varasalvest 2

... jätkub ISAD JA POJAD

1 Ko 4:15 räägib Paulus midagi väga huvitavat.
Paulus elas selles koguduses poolteist aastat ja tegi nende keskel tööd. Ta andis neile üle kõik, mida ta ise oli saanud. Seepärast oli tal õigus öelda: Mina olen teie isa. Teil on olnud palju juhendajaid – aga Kristuses Jeesuses olen mina teid sünnitanud. Mina olen teie isa!

Mida see meile ütleb? See ütleb, et meil on ka vaimulikud isad – vaatamata sellele, et meil on palju juhendajaid... .
Kes on need juhendajad?
Juhendajaks on igaüks, kes sind juhendab, treenib, õpetab. Vahe isa ja juhendaja vahel on see:
*Isad kasvatavad meid üles,
*Juhendajad motiveerivad meid, treenivad meid, annavad meile nõu.
Loomulikult on isadepoolse üleskasvatamise sees juhendamist ja motiveerimist – aga peamine ülesanne on lapsed üles kasvatada.

*Isad ei ole huvitatud oma laste heatahtlikust õlale patsutamisest ja nende tähtsaks tegemisest.
*Isad on huvitatud oma laste üleskasvatamisest!
*Isa eesmärk ei ole sinust kedagi kuulsat ja tähtsat teha – vaid isa eesmärk on sind täiustada.
*Isad on selleks, et aidata lastel täiskasvanuks saada – nad tahavad näha, et neist parim esile tuleks.

See on nagu püha pinge poegade-laste ja isade vahel. Seepärast Paulus ütlebki korintlastele:

Jah, teil on palju juhendajaid, aga mina olen teid sünnitanud.

Kes on teie vaimulik isa?

On oluline, et teie seda teaksite, sest tänasel päeval on meil palju kadunud poegi. Me ei saa olla isadeks kadunud poegadele, kui me ise ei ole kogenud, et meil on isad olnud. Ehk teisisõnu – väga raske on olla isaks kellelegi teisele, kui sul endal pole isa olnud. Kuidagi võib see õnnestuda, aga sellega kaasneb palju raskusi. Miks? Kuna sul pole olnud isa, sa ei tea täpselt, mida teha.
See on meie tänapäevase põlvkonna häda!
Meil ei ole olnud isasid!

Autor: Vaimulik Varasalv

Prohveti varasalvest 1

ISAD JA POJAD

Mt 23:9:
„Ärge hüüdke kedagi maa peal oma isaks, sest üks on teie Isa, see on taevane.“

Miks Jeesus seda ütles?
Aga sellepärast, et variserid kuritarvitasid seda sõna – nad soovisid, et inimesed kutsuksid ja nimetaksid neid erinevate austavate nimedega. Siis oli ka neil endil põhjust uhkeldada ja austusega endi peale vaadata. Piibel aga ütleb, et ei maksaks kutsuda kedagi isegi rabiks. Ja veel lisab Piibel, et ärgu nimetatagu kedagi isegi isandaks. Kontekstis me näeme, kuidas neid sõnu ja tiitleid kuritarvitatakse. Kui me need asjad võtame kontekstist välja, siis me satume valedesse asjadesse – ja me ei saa enam aru, mida Jeesus tegelikult tahab meile öelda.

Kui me nimetame oma isa isaks – kas siis see on vale?

Meile on antud isad!
Isa kreeka keeles tähendab allikat, kust midagi pärineb – elu andjat.

St. mitte kõik ei ole elu andjad!

Isa annab seemne – ema hoiab ja säilitab seda seemet endas.
Ja seeme kasvab – ja seemnest saab täisväärtuslik inimene.

Isa tähendab elu andjat!

Isa seemnerakk otsustab selle, kas sünnib poeg või tütar.
See on põhjus, miks saavad lapsed endale isa nime.
Kui küsitakse: kelle laps sa oled? - siis tegelikult küsitakse: kes on su isa? - ja me ütleme selle peale oma perekonnanime.

Laps kannab isa nime!

Samal põhjusel räägib Piibel meile isade üleastumistest – mitte emade üleastumistest.
Ja kui Piiblis Jumal loendab põlvkondi – siis Ta loendab isasid.
Ükskõik, kus me Piiblis seda loeme – me loeme, kellele sündis kes.

Alati on nimetatud isasid!

Ühtegi ema ei ole kirjas!
See ei tähenda seda, et emad ei ole olulised. Aga Jumal tunnistab peamehi.

Jumal tunnistab allikat!

Kui Iisraeli rahvas palvetas, siis nimetas Jumal ennast Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalaks.

See näitab, et isad on väga olulised!

Kui Piiblis Jumal lahkab isade patte ja üleastumisi, siis Ta ütleb Iisraelile:
„Te olete muutunud oma isade sarnaseks.“ Miks mitte ... emade sarnaseks?!

Seepärast, et Jumal jälgis peamehi.
Seepärast Jeesus pidigi neitsist sündima.
Seepärast, et Tema oli allikas. Tema oli Jumal.
Ükski inimene ei saanud Talle elu anda – sest Tema ise oli ELU.

Ainus, mida Ta vajas – oli inkubaator, kes säilitaks endas uue elu ja tooks selle esile. Ka sellepärast, et meie üleastumised kanduvad edasi põlvest põlve – isade kaudu.
Tegelikult pidi Aadam olema see, kellest sünnib Jeesus. Aga kuna Aadam tegi seda, mida ta tegi, siis oleks Aadama üleastumised kandunud üle ka Temale ja meie ei oleks saanud rääkida Jeesusest, kellel ei olnud pattu – rääkimata sellest, et Ta pärineks otse Jumala käest – et Ta oleks seeme, mis pärineb Jumalalt.

Oluline on mõista isade tähtsust koguduses!

Kõik käitumisprobleemid kogudusetes on põhjustatud sellest, et koguduses ei ole olnud isasid.
Ka vale seksuaalse orientatsiooni põhjustab isade puudumine.
Me näeme, et lapsed ei oska määratleda, kas nad on poisid või tüdrukud – ja juured on selles, et neil on puudunud isad.
Kui poiss kasvab ainult naiste keskel – ema, tädid, vanaemad – siis tema sisemus lausa karjub meesterahva lähedalolu järele.

Ja nüüd see igatsus, mis temas on – moonutatakse!

Sellest saab vale seksuaalne väljund teise meesterahva vastu selle asemel, mis oleks õige.
Suhe moonutatakse!
Sama nähtus toimib ka lesbiliste juures – kuna on puudunud isad.
Tüdruk kasvab poisilikuks. Ta otsib ja ootab kodus isa eeskuju – ja kuna seda ei ole – siis muutub ta ise mehe sarnaseks.

Isad on võtmeisikud!

Need haavad ja armid, mida isade puudumine põhjustab – kestavad pikka aega. Armid, mida emad põhjustavad – need esinevad – aga need ei kesta kaua, sest meelevalla positsioon ei ole sama.

Isad on olulised!
Jumal on pannud perekondades paika isad.

Nii nagu toimivad asjad füüsilistes-loomulikes perekondades – nii toimivad nad ka vaimulikes perekondades. Oluline on, et kui me vaatame-näeme loomulikku – hakkaksime mõistma vaimulikku.

Isad on elu andjad!