Sunday, November 25, 2012

Kes on araablased ja kes on palestiinlased?

Mida räägib selle kohta Piibel?

Araablased (2Aj 17:11; 21:16; 22:1;26:7; Ne 4:7; Ap 2:11) on üks suur segarahvas.
Nende esiisasid on palju. Välja selekteerub 7 liini.
1. Haami (mitte Seemi) poeg Kuus (mitte Kaanan, ja Kuusimaa oli Kirde-Aafrika/Etioopia, Havilamaa=Araabia) - 1 Mo 10:7
2. Joktan, Eeberi poeg (semiit Eeber on ka Aabrahami esiisa) - 1 Mo 10:25,26
3. Ismael - 1 Mo 17:20
4. Lott - 1 Mo 19: 37,38
5. Jaakobi vend Eesav (Edom/Idumea Surnumerest kagus, Petra rahvas, kes juute suurel viletsusajal kaitsevad) - 1 Mo 36
6. Aabrahami vend Naahor (kes jäi Haaranisse)- 1 Mo 22: 20-24
7. Aabrahami ja Ketuura lapsed - 1 Mo 25: 1-7

Sellest liinide loetelust selgub, et Ismael ega ka Aabraham ei ole KÕIKIDE araablaste (araablaste hõimude) esiisad. Araablased on kuue liini kaudu seitsmest semiidid. Araablased on juutidega (kes on ka semiidid) lähedased sugulased.

Ajaloost on teada, et araablased ja juudid on aegajalt elanud ka rahus omavahel,  ei ole vaenu olnud isegi islami ja judaismi taustal. Araablastel tervikuna on läbi ajaloo olnud palju maad ja riike ja on tänini.

Jumal õnnistas viite araablaste liini alates Aabrahamist - lepingu pärast Aabrahamiga (näiteks 1 Mo 17:20), aga oma lepingu tegi Iisakiga (1 Mo 17:21).
Kes on aga praegused palestiinlased ja kust tuleb palestiinlaste praegune vaen? Piibel räägib (ka UT), et Aabrahami poja Iisaki vanem vend (poolvend) Ismael kiusab taga Iisakit (juutide esiisa, Ga 4:29). Piiblis on Ismaeli järeltulijaid nimetatud ismaeliitideks (1 Mo 7:25). Ainult sellel araablaste hõimul on seega ajalooline ja vaimne põhjus juute vihata ning ainult sellel hõimul ei ole oma maad, kodumaad või territooriumi oma vendade seas (1 Mo 25:18b hbr k algteksti mõte: ta heitis oma liisu, et saada pärand koos vendadega ja elada oma vendade seas). Jumal ei lubanud Ismaelile anda maad, mida Ta oli tõotanud Aabrahamile (1 Mo 50:24), ja mis oleks Aabrahami esikpojana pidanud kuuluma Ismaelile. Miks? Sest Ismael oli egiptuse orjatari, mitte vaba naise  poeg. (Iisak oli vaba naise Saara poeg.) Miks ei tohtinud pärandit anda orjatari pojale: "orjatari poeg ei või pärida ühes vaba naise pojaga" (1 Mo 21:10;Ga 4:30)? Sest Aabrahami, edasi Iisaki ja Jaakobi liinist pidi sündima veatu ja laitmatu Lunastaja Jeesus/Messia, kes oma laitmatusega pidi inimesed välja ostma patuORJUSEST. See oli Jumala plaan. Seega Ismael jäeti tema egiptuse ORJA päritolu tõttu kõrvale.

Ja veel - Ismaeli lapsed, ismaeliidid, praegused palestiinlased said alates 7. sajandist araablaste seast Araabiast Palestiinasse tulla ja hakata seda maad enda omaks pidama sellepärast, et see oli paganate tallata jäetud maa kuni 1948. a Iisraeli riigi loomiseni. Juudid said omalt maalt välja aetud, üle maailma laiali pillutatud  - nende endi vea tõttu - nad ei võtnud vastu Messiat Jeshuat, Jumala läkitatud Lunastajat. See ei tähendanud aga, et nad pidid jääma igavesti maata, mille Jumal oli Aabrahamile tõotanud anda. Jumal ei Anna tühje tõotusi, et neid siis tagasi võtta. Piibli prohveteeringud kinnitavad, et Jumal kogub/toob oma rahva sinna tagasi ja Iisraeli riigi loomine on selle täitumine
. Palestiinlased ei ole Gaza piirkonnas muiste elanud vilistide järeltulijad, kelle järgi on küll tuletatud maa nimetamine Palestiinaks. Vilistid on väljasurnud rahvas. Kui juudid oma maale tagasi tulid ja Iisraeli riik loodi, tekkis otsekohe palestiina põgenike probleem, viha ja sõda maa pärast: Ismael kiusab oma venda, mitte tõotatud maa pärija Iisak (1 Mo 25:5,6; 1 Mo 50:24) ei vihka oma venda. See vaen ulatub aastatuhandete taha ja on inimlikult lepitamatu. Ei aita mingid rahuläbirääkimised, diplomaatia, ÜRO ponnistused ega muud poliitilised ega geopoliitiised meetmed. Ja kõige halvem variant on Palestiina riigi loomine, sest sellel ei ole mingit ajaloolist ega ka vaimset alust. Palestiinlased on araablaste hõim, kellel ei olegi oma maad kunagi olnud, elades oma vendade juures (riigist rääkimata) - 1 Mo 16:12.

Ismaeli järeltulijad, ismaeliidid on praegused palestiinlased. Iisakil (juudid) ei ole maa seadusliku pärijana mingit ajaloolist põhjust vaenata Ismaeli (palestiinlasi) ega neid hävitada. Läbi Piibli (ja muidu elus) aga leiame, et inimestel tekib probleeme, kui nad leiavad, et nad on millestki olulisest ilma jäänud, tekib kadedus, enesehaletsus, viha, mäss, mõrv, kättemaks. Nii on ka Ismaeli järeltulijate palestiinlastega.


Autor: Vaimulik Varasalv

Saturday, September 1, 2012

Pühad preestrid püha templi jaoks

Jeruusalemmas, Kuningate Kuninga Koguduses, August 2012:

Oleme tulemas erilisse päeva heebrea kalendris – Tisha B’Av, mis on heebrea kuu Av’i 9. päev. Ma pidin täna pärastlõunal kohtuma kellegagi, aga ta ei saanud viimaks tulla, sest ta paastus nagu ortodokssetel juutidel sel päeval kombeks. Paastutakse esimese ja teise templi hävingu mälestuseks. Nagu te teate, hävitasid Saalomoni ehitatud templi babüloonlased 586. aastal eKr. Ka teine tempel hävitati, aga juba roomlaste poolt 70. aastal pKr. Kahe templi häving leidis aset samal päeval umbes 656-aastase vahega. Lisaks templi hävimisele meenutatakse sel päeval ka mitmeid teisi traagilisi sündmusi. Sellel päeval aastal 1290 aeti juudid Inglismaalt välja ja aastal 1492 aeti nad välja Hispaaniast. Suur osa judaismist pidi  templi puudumise pärast Jeruusalemmas ära muudetama. Ohverdamisega seotud käske ja teisi templiga seotud rituaale ei saa enam järgida. Selle tulemusena ootavad paljud ortodokssed juudid kannatamatult päeva, mil tempel taas üles ehitatakse ja patuohvrite toomist saab jätkata.

Uus leping õpetab erinevalt ortodokssest judaismist, et Jumala tempel seisab siiani. Rohkemgi veel, on ka ohvrid ja neid ohverdavad preestrid. Ef 2:19-22 järgi on juudid ja paganad saanud üheks uueks inimeseks ja nad on koos "pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Jeesus Kristus ise – kelles kogu hoone kokku liidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus“. 
Uue lepingu all on olemas ka uus preesterkond, kes on kutsutud selles uues templis teenima. Need preestrid ei ole enam ühe perekonna ainuõiguslik suguharu  või elukutselise vaimulikkonna perekond või selle liikmed. Õigemini, uue lepingu all toimib kõikide usklike preesterkond, täites 2 Mo 19:6 prohveteeringut, milles öeldakse, et  ühel päeval on kogu rahvas Jumalale “preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks”. Peetrus viitab kõikide usklike preesterkonnale, kui ta kirjutab 1 Pe 2:5: "… te olete ka üles ehitatud elavate kividena vaimulikuks kojaks, pühaks preesterkonnaks, et tuua vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.
Ma räägin täna teemal: püha preester pühas templis.
Me keskendume preesterkonna teenistusele või tööle.
Jumala templis on täna suur vajadus teenistusega hõivatud preestrite järele. 
Vaatame, mis see “teenimistöö” siis on.
Toetudes sellele, mida me teame Vana Testamendi  templi preesterkonnast, me näeme, et teenimistöö oli mitmekesine. Me jagame need ülesanded kaheks (meie eesmärkide järgi): esiteks, “vaimulik teenistus” ja teiseks, “praktiline teenistus”.
Vaimulik teenistus ei ole praktilisest teenistusest tähtsam. Mida iganes Issand palub meil teha, on tähenduslik ja püha.

1.    VAIMULIK    TEENISTUS
Vana lepingu preestritel oli kolm peamist ülesannet: ohvrite ohverdamine, rahva eest palvetamine, Issanda Sõna edasiandmine rahvale.
1.1 Ohverdamine
Ainult preestrid võisid minna altari juurde tooma rahva eest ohvreid. 4 Mo 18:7 ütles Issand Aaronile: "Aga sina ja koos sinuga su pojad peate pidama preestriametit kõiges, mis puutub altarisse ja seespool eesriiet tehtavasse, ja teie peate teenima! Teie preestriameti ma annan teile teenimiseks kingitusena, aga võõras, kes ligineb, surmatagu!”
Rabid ütlevad, et kes tõi preestritele oma loomaohvri, see võis teha järgmist:
   1.  panna looma peale oma käed, mis sümboliseeris tema     pattude ülekandmist loomale,
   2.  tappa loom,
   3.  see nülgida,
   4.  lõigata liha välja,
   5.  pesta sisikond.
Aga  teised viis ülesannet olid otseselt preestri funktsioonid:
   1.  vere kogumine,
2.  selle piserdamine,
3.  altaritule süütamine,  
4.   ohvri asetamine puudele,
5.  lihatükkide kokkukorjamine altarile asetamiseks.
Tänapäeval, kui templit ei ole, on preestrid töötud. Te ei saa ilma templita isegi ohvreid tuua. Ja uue lepingu uuestisündinud usklike eest ei ohverdata enam patuohvreid, sest Ta on "toonud ühe ohvri pattude eest alatiseks”.
Aga Ro 12:1 järgi me oleme kutsutud tooma ohvreid. Kuid see ei ole ohverdamine meie pattude eest, vaid see on tänuohver. Paulus ütleb: "Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles esitama oma ihud Jumalale elaavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks, mis on teie mõistlik teenistus.”
Tänaste uue lepingu preestritena me peame tooma oma ihud ja oma elud tänuohvriks Tema armu eest.  Me pühendame oma elud iga päev tänulikkuses Yeshua “kord-ja-alatiseks” ohvri eest ristil.
Paulus nimetab seda “elavaks ohvriks” ja see näitab, et see pole ühekordne ohverdamine, vaid see on meie elustiili ja –rütmi jätkuv osa.
Vana lepigu all oli ka tänuohvreid. Laul 107 nimetab viite juhtu, mille eest tuua tänuohvrit:
1.  edukas läbiminek kõrbest,
2.  vangist vabanemine,
3.  raskest haigusest paranemine
4.  või merehädast pääsemine.
Me toome tänuohvrit Jumalale tänulikkusest, et Ta meid vabastas või päästis.
Me ohverdame endid uue lepingu preestritena Jumalale mitte kohusetundest, mitte et me peame seda tegema. Me peame õigemini andma endid Jumala teenistusse tänulikkuse teona, mis tuleb südamest, sest me tahame seda teha.
Ma loodan, et kui meie koguduses on vajadus teie teenimise järele, et te ei näe seda kui rasket koormat ja kohustust. Te olete loodetavasti Yeshuale nii tänulikud Tema ohvri eest, et  te peate Temale ohverdamist millekski mõistlikuks.
On üks teine ohvriliik, mida uue lepingu preestritelt oodatakse. 1 Jh 3:16,17 ütleb: "Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Tema on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venda olevat puuduses, ent lukstab oma südame tema ees – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?”
Me oleme kutsutud armastama üksteist ennastohverdavalt. Ohvri tõeline tähendus hõlmab meile millegi kalli kaotamist - et me peame armastama, kuni see valu teeb. See võib tähendada oma toidu jagamist vennaga.  See võib tähendada loobumist õhtusest jõudeajast, et koristada mitu päeva haige olnud õe maja.
On veel üks tänuohvri liik, mida me oleme preestritena kutsutud tegema. Kiitusohver. He 13:15 ütleb: “Viigem siis tema kaudu jätkuvalt Jumalale kiitusohvrit, meie huulte vilja, andes tema nimele tänu.”
Me peame nägema, et me toome preestritena ikka veel ohvreid.

1.2 Eestpalve
Vaatame nüüd veel ühte preesterlikku teenistust – eestpalveteenistust.
Preestritel oli suur eesõigus ohverdada eestpalveid inimeste eest. Preestril lubati täita kuldanum suitsutusrohuga, minna trepist üles,  astuda pühasse paika ja põletada kuldaltaril suitsutusrohtu – aga seda vaid kord oma elu jooksul. Tuhanded teised preestrid pidid ootama seda aulist päeva, mil nad võitsid loteriil (nad heitsid liisku) ja olid kutsutud täitma seda privilegeeritud ülesannet.
Me teame sellest midagi preestri ja Ristija Johannese isa Sakariase loost. Me loeme Lk 1:8-10: "Sündis aga, kui Sakarias oli oma teenistuskorra aegu preestriteenistuses Jumala ees, et liisk langes preestiriameti kombe järgi talle minna Issanda templisse suitsutama. Kui kogu rahvahulk palvetas õues suitsutustunnil, ilmus talle issanda ingel,…” 
Me õpime rabidelt, et kui see preester seisis üksi kuldse suitsutusaltari juures, siis templi vanem andis käsusõna, et “suitsutamise aeg on käes”. Väljas olev rahvahulk taandus siseõuest  ja langes Issanda ette maha, sirutades käsi vaikses palves. Preestrite ja rahva palved olid sarnased:
"Sina oled tõesti Jehoova, meie Jumal, ja meie isade Jumal; meie Kuningas ja meie isade Kuningas; meie Päästja ja meie isade Päästja; meie Valmistaja ja meie Päästekalju; meie Abi ja meie Vabastaja. Sinu nimi on igavene ja ei ole teist Jumalat peale sinu. Päästetud laulsid mererannal sinu nimele uut laulu; kõik kiitsid koos ja võtsid sind vastu kui Kuningat  ja ütlesid: Jehoova, kes päästab Iisraeli, valitseb.”  
Mida Vana Testamendi preester võis teha vaid kord oma elu jooksul, seda võime teie ja mina teha igal päeval. Me oleme kutsutud kostma inimeste eest, mis on osa meie igapäevasest Issanda teenistusest.
Paulus kirjutas Kolossa usklikele, 1: 9: “Seepärast ei ole ka meie, sellest päevast peale, kui me seda kuulsime, lakanud teie eest palvetamast…” Ta käsib meid teha sama Ef 6:18: "Ja palvetades alati iga palve ja anumisega Vaimus, ning selleks valvates kogu püsivuse ja palvega kõigi pühade eest.”
Te võite mõelda, miks me Kuningate Kuninga Koguduses Jeruusalemmas teeme oma parima, et meil oleks ööpäevaringne Palvetorn. Vastus on selge: see on nagu püha teenistus Jumalale.  See on kuningliku preesterkonna kutsumine. See on täpselt samapalju Jumala töö nagu õpetamine ja jutlustamine. Ja eestpalvetöö pole miski, mida teevad need, kes ei suuda saada “tõelist” tööd!
Nagu Vana Testamendi preester palvetas Jumala ees patuse eest, nii ütleb Jk 5:16: "Tunnistage siis üksteisele oma eksimusi ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks! Õige inimese tulemuslik eestpalve saadab palju korda.”
Me ei usu, et ainult ordineeritud preestrid on kutsutud kuulama pattude ülestunnistusi. See on kõikide usklike püha ülesanne.
[MÄRKUS: Me usume ka, et tark on tunnistada patte küpsetele, tähelepanelikele ja diskreetsetele isikutele. Seetõttu on nii tähtis olla usaldusväärsete inimeste ringis. See on osa põhjusest, miks meie kolmapäevastel jüngrite kogunemistel me jaguneme väikesteks rühmadeks – mehed ja naised eraldi.]

1.3 Edastamine
Tuleme nüüd kolmanda preestriteenistuse viisi juurde. Preestrid olid kutsutud edastama rahvale Issanda Sõna.
1.31 Õpetamine
Mõnikord oli edastamine õpetamine.  Issand ütles Leevi suguharu kohta 5 Mo 33:10: "Nad õpetavad Jaakobile sinu seadlusi ja Iisraelile sinu seadust.”
Uue lepingu all pole õpetamine ainult preestrite pärusmaa. See pole isegi määratud ainult ordineeritud vaimulikkonnale. Uue lepingu preestritena me oleme kutsutud õpetama üksteist.
Yeshua ütleb kõikidele jüngritele suures misjonikäsus, Mt 28: 19,20: "Minge siis, tehke jüngreid kõikide rahvaste seas, ristides neid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse, ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!”
Uues Testamendis olid mõned usklikud, kes ei võtnud oma õpetamise osa tõsiselt, kes jäid Sõna suhtes asjatundmatuks ja ebaküpseks. Sellepärast manitses Heebrea kirja autor oma lugejaid, He 5:12: "Teie, kes te selle aja peale peaksite olema õpetajad, vajate, et keegi teile õpetaks jälle Jumala sõnade algteadmisi.”  
Et olla Jumala Sõna õpetaja, ei pea olema hiilgav doktorikraadiga õpetlane.  Enamus koguduse õpetamisest ei tähenda loengu pidamist. Enamus sellest hõlmab abilisi, teiesarnaseid inimesi, kes juhatavad teisi üldisse piibliõppesse – kus kõikidel rühmaliikmetel on võimalus teha seda, mida Paulus Rooma usklikele soovitas, Ro 15:14: "Mu vennad, ma olen veendunud, et te olete täidetud headuse ja kõiksuguse teadmisega ning suudate ka üksteist manitseda.” 
Kui te kardate, siis te ei ole piisavat tark õpetama täiskasvanuid, aga te võite õpetada lapsi. Laste puhul ei loe kõrge haritus. Nad vajavad vaid lihtsust ja siirust.
1.32 Evangeliseerimine
Lisaks õpetamisele, olid preestrid kutsutud evangelistideks. Nad pidid Iisraeli tõrksad inimesed Jumala juurde tagasi tooma. Mõnikord toimus see hoiatamise läbi – isegi pasuna puhumisega. Igal hommikul puhusid preestrid kolm korda oma hõbepasunaid, kuulutades linnale ja patustele, et hommikune ohver on algamas. Argipäevadel puhusid preestrid pasunaid seitsmel korral. Miks? Sest iga pasunahüüd kuulutas Jumala riiki, Jumala hoolekannet ja viimset kohut.
Me peame uue lepingu preestritena täitma sama osa. Kuigi meid ei kästa võtta pasunapuhumise tunde ja marssida ümber Jeruusalemma, ometi me oleme kutsutud kuulutama evangeeliumi julguse ja innukusega.
 1.33 Kohtumõistmine
Lubage ma mainin lühidalt kahte teist preestri funktsiooni, mis täna meile rakenduvad.  
Preestrid täitsid rahva kohtumõistja rolli. 5 Mo 17:9 kästi iisraellasi tulla "leviitpreestrite juurde … siis nad kuulutavad sulle otsuse”. 
Preestritel oli teha haiguste diagnoosimise töö, eriti ‘tsaraat’ haiguse puhul, mida tavaliselt tõlgitakse pidalitõveks. Seda mõistet kasutati igasuguste nahahaiguste kindlaksmääramisel.
Uue lepingu all on Jumal meile andnud oma Püha Vaimu, et aidata meil diagnoosida nii füüsilisi kui vaimseid probleeme. Me peame hoolikalt eristama head ja kurja, eristama isegi vaime.
Paulus pidi kord manitsema korintlasi nende võimetuse pärast õigesti kohut mõista. Ta ütles, 1 Ko 6:2: “Või teie ei tea, et ükskord mõistavad pühad kohut kogu maailma üle? Ja kui te maailma üle kohut mõistate, kas te siis ei ole väärt otsustama pisiasjus? Kas te ei tea, et kord me mõistame kohut inglite üle, kuipalju enam siis selle elu asjus?”  
Neil viimseil päevil on oluline suuta eristada  vaimseid jõude, mis on seatud meie vastu.
1.34 Õnnistamine
Me peame muidugi olema väga hoolikad, et me ei annaks oma kohtumõistmises hinnanguid. Me peame otsutama Jumala Sõna põhjal ja Püha Vaimu selge juhtimise järgi, mitte oma kriitikameele järgi. Pidagem meeles, et preestritel oli ka rahvale Jumala õnnistuste edastaja roll. Me näeme 4 Mo raamatust, 6:22-26, et nad kuulutasid preesterlikku õnnistust rahva üle: “Ja Issand rääkis Moosesega,  öeldes:   "Räägi Aaroni ja ta poegadega ning ütle: Õnnistades Iisraeli    lapsi, öelge neile nõnda: Issand  õnnistagu        sind        ja    hoidku    sind!       Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu!“
Paulus tuletab meile meelde, kes me oleme altid olema ülikriitilised, Ro 12:14: “Õnnistage oma tagakiusajaid, õnnistage ja ärge needke!”  
Nagu me oleme näinud, me oleme uue lepingu preestritena saanud väga tähendusliku teenistuse Tema uues templis: me kõik oleme kutsutud tooma endid elavaks ohvriks, kes on pühendatud Jumala teenimisse.
Me oleme kutsutud loobuma oma elust teiste heaks armastuses. Me kõik oleme kutsutud tooma kiitusohvreid.
Järgmisena me nägime, kuidas me oleme kutsutud eestpalveteenistusse.
Viimaks me nägime, kuidas me oleme preestritena kutsutud edastama Jumala asju – õpetamise, hea sõnumi kuulutamise, tarkade Vaimust juhitud otsustamiste ja õnnistuse sõnade rääkimise läbi. 

2. PRAKTILINE TEENISTUS
Selle sõnumi ülejäänud osas ma tahan näidata, et preestriteenistus sisaldab paljusid teisi rolle – millest mõnda meil on kombeks pidada tähtsusetuks ja ebaoluliseks.  Aga nagu ma varem ütlesin, on iga Issandale tehtud teenistus tähtis teenistus, sest see on Tema teenistus.
Vaatame seda, mida me nimetame praktiliseks teenistuseks.

2.1 Valvamine
Esimene praktiline teenistus, mida ma tahan esile tõsta, on valvamine. 
Uskuge või mitte, aga 240 leviiti ja 30 preestrit võtsid igal õhtul kordamööda valvata. Nende valvuriameti üks osa oli templi väravate-uste avamine ja sulgemine. Preestrid tegelesid siseväravatega, samal ajal kui leviitide abilised hoolitsesid templi välisväravate eest.
Me võiksime pidada valvuriametit ilmalikuks tööks, mis pole eriti põnev teenistus. Aga lubage ma meenutan teile psalmisti sõnu, 84:11: "Sest üks päev sinu õuedes on parem kui muid tuhat, ma olen pigem uksehoidja oma Jumala kojas kui viibin õeluse telkides.”
Pühapäeva õhtutel on meil kohal terve preestrite rühm, kes teenivad uksehoidjatena. Nad vaatavad, kuidas me tuleme ja läheme. Mõned meie külalisi vastuvõtva meeskonna liikmed palvetavad teie eest, kui te meie ustest sisse tulete.
Me võime alati kasutada rohkem preestreid pühamu uste juures. Räägi meile, kuidas sa saad osaleda selles preestriteenistuses.

2.2 Koristamine
Preestrite osa oli ka templi koristamine. Kord nädalas puhastati templipühamu põhjalikult, mida tegid eelkõige preestrid ise. 
Pole alati kerge leida inimesi, kes tahavad meie pühapäevaste teenistuste järgselt koristada. Meie helimeeskond võiks kasutada mõnesid varmaid käsi, et lihtsalt koristada lava ja panna varustus laoruumi.
Rääkides koristamisest - kui teil on see erivõime anda meile meie helisüsteemist “puhast” heli, siis me võime panna teid oma helimeeskonda.

2.3 Remonditöö
Teine preesterlik töö oli templi remontimise ülesanne. On huvitav avastada, kuidas aegajalt remonti tehti, isegi kõige pühamas paigas. Meile on räägitud, et ülempreester võis kontrollida kõige pühamat paika ruumi kohale tehtud avause kaudu. Kui oli vaja teha remonti, lasti töölised puuri sees laest alla, et nad ei saaks näha  midagi peale selle, mida nad pidid parandama.
Meil on alatasa vaja kätega tööd teha oskavaid inimesi, et asju sättida ja ehitada. Meie kontori peamises pesuruumis on vaja teha remonti.  Ja varsti me peame tegema värvimistöid. Enne talve peab mõned torud ära parandama.
Räägi meile, mida sa teed. Me paneme su preesterlikud oskused tööle. 
Kuna me peame iga paika, kus usklikud kogunevad Jumala templiks, siis on preestriteenistus ka õe rikkis pliidi … või oma venna arvuti parandamine. 

2.4 Rahadega tegelemine
Teine preestrite täidetav peaülesanne oli rahade korraldamine.  Nagu te teate, tõi iisraeli rahvas templisse kümnise ja ohvriannid. Naisteõues (mis polnud muide ainult naistele, vaid üldine juutide jumalakummardamise paik) oli 13 kirstu või anumat, kuhu inimesed panid oma raha. Neist üheksa olid jumalakummardajate seaduspäraste annetuste ja teised neli olid rangelt vabatahtlike annetuste jaoks. Lisaks rahale, mida toodi ohvrite ohverdamise tarbeks, pandi ühte anumasse annetused templis kasutatava puidu  tarbeks, teise anumasse pandi suitsutusrohu tarbeks ja veel ühte kuldastjate tarbeks. Raha kogumine, lugemine ja jagamine oli preestrite vastutus.
Meie koguduses koguvad kohanäitajad iga nädal raha ja seejärel loevad selle üle. Esmaspäeva hommikul me viime raha panka. Meie meeskonnas on ka inimesi, kes rahasid haldavad.
Sellega seotud preesterlik teenistus oli templi rahade jagamine. Meie abiliste meeskond tegeleb palju koguduse rahaasjadega. Osa nende tööst on eristada, kuidas parimal moel kasutada toodud kümnist ja ohvriande.
Meil on täna inimesi, kes vaatavad, kas kellelgi on rahalist vajadust – kas siis toidu ostmiseks või teiste praktiliste vajaduste tarbeks.
Kõik need tööd on tähtsad. Kõik need on preesterlikud tööd.
Meil pole aega rääkida üksikasjalikult kõikidest teenistusega seotud asjadest, mis on Jumala templi, koguduse, ülesehitamise osad.

Kokkuvõte
Igaühel meist on antud midagi Jumala templis teha. 1 Pe 4:10 ütleb: “Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu ustavad majapidajad.”
Mu palve on, et see sõnum aitaks meid kõiki näha, et igal inimesel on Jumala preestrina täita oma osa. Mõnikord tundub teie osa olevat vaimulikum  kui teistel. Mõnikord te teete nähtamatut tööd; mõnede jaoks on see silme alt ära. 
Ma kinnitan teid mõlemal juhul: Jumal teeb head arvepidamist. Ma kahtlustan, et need, kes ustavalt teenivad ilma tasu saamata selles elus, saavad kõige heldemalt tasutud teises elus. “Paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks.” 
Me lõpetame lihtsa manitsusega. See tuleb apostel Pauluselt ühele tundmatule Issanda sulasele. Paulus kirjutab Ko 4:17: "Ja öelge Arhipposele: Vaata, et sa täidad seda teenimisametit, mille sa oled saanud Issandas!” 

Tõlkis: Vaimulik Varasalv
Inglisekeelne allikas: King Of Kings

Friday, April 27, 2012

Jumala pidulaud


Lk 14:16-24:

Aga Jeesus ütles talle: „Üks inimene tegi suure söömaaja ja kutsus paljusid. Ja söömaaja tunnil ta läkitas oma sulase kutsutuile ütlema: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ Aga nemad kõik hakkasid endid ühekorraga vabandama.

Esimene ütles talle: „Ma olen ostunud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind.“

Ja teine ütles: „Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid katsuma, ma palun sind, vabanda mind.“

Ja veel teine ütles: „Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla.“

Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis koja isand läks vihaseks ja ütles oma sulasele: „Mine välja linna tänavatele ja teedele ja too siia sisse vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid.“
Ja sulane ütles: „Isand, nõnda kui sa käskisid, sai tehtud, aga veel on ruumi.“
Ja isand ütles sulasele: „Mine välja teede peale ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks tungil täis!
Jah, ma ütlen teile: Ükski neist kutsutud meestest ei saa minu söömaaega maitsta!“

Karm lugu!
Kes istub kord Jumala Riigis sulle Jeesuse poolt varutud kohal?

            Kas sina ise või keegi teine?

• Kirjakohast on näha, et Jumala poolt kutsutud olid kõik töökad ja ausad inimesed.
• Mitte pahelised ja kuritahtlikud!
• Ei saa ju midagi ette heita mehele, kes oli abiellunud, võtnud naise.
• Samuti ei teinud midagi valesti ka teine, kes oli ostnud põllu ja läinud seda vaatama.
• Samuti kolmas, kes läks vaatama ostetud härgi.

Jah, Jumala kutsutud olid ausad ja töökad inimesed.

Nagu ütles keegi õpetaja oma koguduse liikmete kohta:
• Nad on kõik korralikud inimesed.
• Nad ei käi Piiblis nimetatud laia teed, aga nad ei lähe ka kitsast väravast läbi kitsale teele.
• Nad tammuvad sihitult kitsa värava ees.
• Nad ei läbi seda ega lähe ka tagasi.
24. salm ütleb selgelt, et
 inimest varitseb oht jääda Jumala Riigist välja.

• See oht ei ähvarda ainult uskmatuid ja kõlvatuid, vaid ka ausaid ja töökaid, ajalikku elu elavaid inimesi.
• Kui palju hästiriietatud inimesi tänavail, töökohtades, teatrites ja loendamatuis meelelahutuspaikades kisendavad hääletult oma südames – kuhugi ja kellelegi ... .
• Nad ei tea – kuhu ja kellele.
• Väliselt on nendega kõik hästi, ainult ... ärge küsige olukorrast minu mõttemaailmas, minu tunnetes ... .
• Ärge küsige, sest seal on nii palju seda ... – seda, mis logiseb.
Nad püüavad oma häda teiste inimeste ja ka enese eest varjata – ometi näeb seda Jumal.

• Ta näeb sinu logisevat elu kodus,
• vahekorras naise ja lastega,
• töökohal nendega, keda nimetad oma sõpradeks jne. jne.

Ja kuna Jumal näeb, ütleb Ta sulle:
• Tule minu suurele õhtusöömaajale ja võta vastu ühendus ja osadus minuga.
• Tule minu juurde koos oma pere, põllu ja härgadega.
• Ära jäta seda kutset kasutamata.

Mida tegid aga kutse saanud inimesed?
Nad ütlesid:
   • Jumal, me täname sind kutse eest, aga me palume meid vabandada.
• Meil ei ole põhimõtteliselt midagi sinu kutse ja pidusöögi vastu.
• Meie ei põlga ega halvusta seda.
• Meie ei arva seda enestele tarbetuks.

Aga just praegu ei saa me seda kasutada.

• Me oleme oma mõtete, kavatsuste ja tööga kinnitatud nii jäägitult igapäevase külge, et meil ei ole sinu jaoks lihtsalt aega.
• Meil on oma perekond, oma töö, oma varandus ... .
• Sa mõistad, armas Jumal, meie ei saa ennast lõhki kiskuda.
• Pealegi ei saa me arvestamata jätta ka meid mõjustavaid jõude, kes ei soovi, et me sinuga avalikult suhtleksime.

• Meil ei sobi sinust igal pool avalikult kõnelda.
• Meie ei saa oma igapäevase leiva pärast sattuda konflikti nendega, kes sind põlgavad.
Seepärast vabanda meid.
• Võib-olla kunagi edaspidi saame võtta sinuga ühendust
ja tulla sinu juurde.

• On selline vastus sulle tuttav?
• Või oled sinagi selliselt vastanud?
• Jumala olemasolu ei ole sa salanud ega põlanud Tema Sõna.
• Oled seda lugenud ja kuulanud, mõnikord isegi peaga noogutades tunnistanud, et see on tõde.
• Töötada oled püüdnud jõudumööda ja ausalt.
• Aga kutsele tulla Jumala pidusöögile oled vastanud vabandamisi ja mitteilmumisega.
• Tegelikult ei ole sa mingit osadust Jumalaga vajanud.

Aga sa kuulsid ka, mida ütles Jumal kutse tagasilükkajaile:

... ükski kutsutuist ja kutse tagasilükkajaist ei pääse iialgi minu pidusöögi lauda.
• Jumal ei sunni kedagi sinna tulema vägisi.
• Ta pakub oma armu ja kutsub kõiki.
• Aga sa pead teadma, et sinusuguste pidusöögist keeldumise tõttu ei jää Jumala pidulaud tühjaks.
• Tühjaks ei jää ka
Jumala poolt Jeesuse kaudu sinule kättevõidetud koht.

Jumal jätab kutsutu, kes tulla ei saa või tulla ei taha – lihtsalt kõrvale.

Ta istmed pidulauas ei jää tühjaks.
Ta kutsub vabandajate asemele neid, kellel ei ole

• maist kodu,
• perkeonda,
• tööd (põldu ega härgi).

  • Jumal on patuse inimesega kannatlik.
  • Ta ei kutsu teda ega paku talle oma armu ainult üks kord.
  • Aga Jumalal on üks mõõt – nn. patu mõõt.
  • See on igal inimesel erinev ... .
Ja see ei ole mitte hasartmäng, kus halvemal juhul võib kaotada ainult raha!

Autor: Vaimulik Varasalv

Friday, March 16, 2012

Klassikaline evangeelium

Benny Hinn Miami auditooriumis 2012: Ma loen Koguja raamatust 7. peatükist salmi 20, mis ütleb: „Sest ükski inimene ei ole maa peal nii õige, et ta teeks ainult head, aga mitte kunagi pattu.“

See on kõige väelisem salm. Ükski inimene ei ole maa peal nii õige, et ta teeks ainult head ja mitte kunagi pattu. Te peate mõistma selle tähtsust, mida ma just ütlesin. Jumala Sõna ütleb meile selgelt: „Kõik on teinud pattu ja jäänud ilma Jumala aust.“ Ma tahan täna teile rääkida teie hingest, teie igavikust. Te ei saa päästetud, enne kui te ei mõista, et olete patune. Te peate mõistma, kuidas Jumal teid näeb, ja Pühakiri ütleb: „Kõik on teinud pattu.“ Pole kedagi, ei ühtegi inimest, ühtegi siin maa peal, kes oleks õige Jumala silmis. Kõik on teinud pattu. Pühakiri annab väelise ja kardetava sõnumi Hesekieli raamatus 18:4: „Hing, kes teeb pattu, peab surema.“ Palju aastaid tagasi istus sellesama koha peal üks noor mereväelane ja küsis minult: „Pastor Benny, miks Jumal nõuab Vanas Testamendis vere valamist?“ Hea küsimus. Miks? Ma vastasin nõnda, nagu ma teile praegugi ütlen: „Noormees, Jumal on nii püha, et Piibel ütleb: „Ei patt ega ükski patune ei saa olla Tema ligiolus.“ Jumal ütleb oma Sõnas, et patune peab surema, sest Jumal on püha Jumal. Tema pühadus nõuab patuse üle kohtumõistmist. Jumal on liiga püha, et patuste peale vaadata. Jumal on liiga püha, et lubada patuseid enda lähedale. Nii Ta ütles oma Iisraeli rahvale: „Patune peab surema.“ Kes teeb pattu, peab oma patu pärast surema. Aga Ta ütles oma Iisraeli rahvale ka: „Kuna te olete minu lepingurahvas, siis - et te ei sureks, peab kellegi teise elu antama teie eest enne, kui te minule lähenete.“ Nõnda öeldakse Vanas Testamendis. Elu elu vastu. Patune peab surema – see on Jumala seadus. Jumal ütles Iisraelile: „Et teie elaksite, peab keegi teine surema.“ Ja see keegi oli loom Vanas Testamendis. Iisraellased ei saanud tulla Jumala ligi ilma vereta. Nad ütlesid Jumalale: „Et ma saaksin sinuga rääkida, pidi keegi teine surema. Keegi teine suri, et sa saaksid minu peale vaadata. Keegi teine suri, et mu palvet kuuldaks. Keegi teine suri, et mu palvele vastataks.“ Ükski juut ei saanud templis või kogudusetelgis minna Jumala ligi ilma vereta, sest keegi pidi tema asemel surema. Pühakirjas nimetatakse seda asendamiseks. Jumal andis Vanas Testamendis korralduse, et loomad pidi tapetama, et Tema rahvas saaks hävingust säästetud. See on siiani Tema arm. Jumal on nii püha, et on öeldud: „Patused peavad surema.“ Aga oma suures armus oli Jumal nõus asendamisega. Piiblis nimetatakse seda kinnikatmiseks. Tuhandeid aastaid pidi loomi tapetama. Tuhandeid ja tuhandeid loomi pidi tapetama juudi või juudi perekonna eest igakord, kui nad Jumalale liginesid. Piibel ütleb aga selgelt, et loomade veri ei võta ära pattu. See oli prohvetlik, see rääkis Jeesuse verest, mida tulevikus ühel päeval valatakse. Patused peavad surema, ja Piibel ütleb Ro 6:23: „Patu palk on surm,“ – sama, mida me loeme Hesekieli 18:4: „Patune peab surema.“ Aga see ei peatu siinkohal. Tänu Jumalale. Kuna sõna oli - Kõik on teinud pattu ja patutegija peab surema – siis me oleme hädas. Jumal aga ei peatunud siinkohal ja ta ütleb: „... aga Jumala and on igavene elu meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.“ Tänu Jumalale, see on kingitus! Patu palk on surm ja seda absoluutselt! - aga Jumala and on igavene elu meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi. Ühelt poolt – patune peab surema, teiselt poolt – seal on kingitus. Igavene elu on kingitus. Pääste on kingitus. Ma tahan, et te teaksite ühte asja. Te ei saa oma pääste eest maksta. Selle pääste eest on tasutud. Jeesus Kristus tuli maa peale kui Jumala Tall. Ta sai ohvritalleks. Kui Ristija Johannes Teda nägi, ta ütles: „Vaata, see on Jumala Tall.“ Tuhandeid aastaid pidi loomi tapetama, et juut võiks Jumalale ligineda või et Jumal teda kuuleks ja tema peale vaataks. Tuhanded aastad hiljem tuli Jeesus. Jumala enda Poeg sai lihaks. See on ime, millest rääkimiseks peab võtma aega. Au Jumal riietas end lahti oma Jumala olust ja võttis enesele liha kuju. Ta sai üheks meie seast, et saaks ristil meie eest surra kui meie asendaja patu pärast. Ta võttis ristil enese peale meie süü ja karistuse. Ta sai ristil neetuks, Ta võttis enda peale selle needuse. 2 Ko 5:21 ütleb: „Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.“ Tema, kes ei tundnud pattu, sai patuks! Et meie saaksime Jumala õiguseks Temas. Seega, Temast väljaspool ei saa olla õige. Te saate olla õige ainult Kristuses, kristlasena vastuvõetud Armastatus. Jeesus suri sellel ristil, Ta valas oma vere seitse korda, täites Vana Testamendi eeskuju. Ärge unustage, et loomade verd valati rohkem kui ühe korra. Me näeme 3 Moosese raamatus, et pidalitõbise eest valati verd seitse korda, enne kui ta puhtaks sai. Esimest korda valas Jeesus oma vere Keetsemani aias, kui Ta higi muutus vereks. Teine kord oli siis, kui Ta seisis Kaifase ees, kui Teda näkku löödi ja Tema habet rebiti - Jesaja raamatu 52. peatüki järgi. Kolmas kord valati Tema verd, kui okaskroon Talle pähe suruti. Neljas kord oli siis, kui Tema selga piitsutati. Viies kord, kui veri valati, oli siis kui Tema käed naeltega läbi löödi. Kuues kord, kui Tema jalad naeltega läbi löödi. Seitsmes kord oli, kui odaga Tema küljesse löödi. Jeesuse veri oli täuslik hind teie elu eest, mu vend ja õde. Kallis veri, püha veri, plekitu veri. Jeesuse veri ei tulnud tema emalt Maarjalt. See tuli otse Jumalalt. Pühakiri kinnitab seda. Esimese inimese veri tuli Jumalalt. Aadamal ei olnud ema. Tema veri tuli otse Jumala troonilt, otse Isalt. Ja ka teise Aadama veri tuli Jumalalt. Sellepärast on Jeesuse veri täuslik. Kallis veri, saastumata veri. Jeesuse veri valati, et sina saaksid päästetud. Kõik, mida pead tegema, on see, mida Piibel ütleb Johannese 1: 12 „Kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta väe saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.“ Te peate tunnistama Jeesust Kristust ja Tema tööd ristil. Te peate tunnistama Tema ohvrisurma teie eest, et saaksite päästetud. Vangivalvur küsis apostel Pauluselt ja Siilaselt, Ap 16: 30: „Mida ma pean tegema, et saada päästetud?“ Nad vastasid: „Usu Issandasse Jeesusesse Kristusesse.“ Uskumine tähendab Issanda Jeesuse Kristuse usaldamist. Usalda oma elu Tema kätesse. Usalda oma elu Tema hoolde. Pääste on suurim ime. Pääste on kindel tehing. Pääste on enda elu andmine Temale ja Tema elu vastuvõtmine enda eluks. Pääste on enese alistamine Temale täielikult. Ma annan Temale oma südame, ma annan Temale oma elu, ma annan Temale oma ihu. Ma annan Temale kõik, mis ma olen. Ma usaldan Teda oma igavese tagatisena. Jah, põrgu on olemas. Taevas on olemas. Ära kunagi kahtle selles. Üskskord läksin ma vahekäiku saalis ja küsisin inimestelt: „Kas oled päästetud?“ Vastused olid „jah“. Üks mees ütles upsakalt: „Ei, ma ei ole päästetud.“ Ta ütles ülbelt: „Ma ei usu Jumalat ega kuradit, ma ei usu taevast ega põrgut.“ Ma ütlesin: „Sa hakkad uskuma, kui sinna jõuad. Ja kui sa sinna jõuad, siis seal ei ole tagaust, kust välja saab.“ Pääste on suurim ime. Suurem kui vähist tervenemine. Suurem kui surnu ülesäratamine. Pääste on suurim ime ja ma küsin: Kas oled kindel, et oled päästetud? - See pole miski, millega mängida. See pole miski, mida ignoreerida. Ma räägin sinu hingest. Põrgus on inimesi, kes sooviksid istuda seal, kus teie praegu istute, et saada teist võimalust. Olge rõõmsad, et elate veel, et saate sarnast otsust teha. Räägitakse, et igal päeval sureb siin maa peal umbes 200 000 inimest. Mõelge, et selle aja jooksul, kui oleme siin olnud, on paljud surnud ja jõudnud hukatuse väravatesse. Kuidas nad sooviksid istuda siin! Kuulake seda. Olge rõõmsad, et te elate veel, et saate veel teha otsuseid. ... Mu vend, mu õde. Kui te ignoreerite seda, mida teile just ütlesin, siis teadke, et paljud naised ja mehed on praegu põrgus piinas, soovides hukatuse valust vabaneda. Jeesus rääkis Luuka evangeeliumis loo rikkast mehest, kes ütles: „Ma tunnen suurt valu selles leegis.“ Jumal oma armastuses ja armus saatis oma Poja Jeesuse kandma sinu karistust ristil. Ta valas oma vere sinu pääste eest. Te peate täna vaid ütlema: „Jah Issand, ma tunnistan seda, mida sa tegid minu eest. Ma tunnistan sinu armastust, ma tunnistan sinu ohvrit." Anna oma elu Temale. Ära lahku siit enne, kui oled täiesti kindel, et oled päästetud.
Korda minu järel: „Kallis Issand Jeesus. Ma usun, et oled Jumala Poeg. Usun, et sa tulid siia maa peale ja surid minu eest. Ma usun, et sa valasid oma vere minu eest. Ma usun, et sa tõusid üles surnuist ja läksid üles taevasse. Sa istud praegu Jumala paremal käel. Kuningate Kuningas ja isandate Isand. Kallis Jeesus. Ma tulen sinu juurde nüüd, sest vajan sind. Olen patune. Anna andeks minu patud. Tule minu südamesse, päästa mind. Pese mind puhtaks oma verega, Issand. Siis ma saan puhtaks. Annan oma elu sinule. Annan oma südame täielikult sulle. Ma tunnistan: Jeesus Kristus on minu Päästja. Ma ei kuulu enam saatanale. Ma ei kuulu enam sellele maailmale. Ma ei kuulu enam endale. Ma kuulun Jeesusele. Täida mind nüüd, kallis Jeesus, Püha Vaimuga. Anna mulle oma vägi elada kristlase elu. Ma tunnistan, et olen Jumala laps. Kõigeväeline Jumal on minu taevane Isa. Ma olen ostetud Jeesuse verega. Jeesus on minu Päästja. Püha Vaim minu Trööstija. Olen uuestisündinud! Aamen.“

Tõlkis: Vaimulik Varasalv

Saturday, January 14, 2012

Kujud ja pildid


Kujude (loe: kujutiste) kummardamine kristlaste seas

Vaatamata paljudele ebajumalateenistuse vastastele käskudele mõlemas Testamendis, lubavad endale täna kujude armastust ja nende kummardamist miljonid, isegi nn. kristlikes maades. Kes rikuvad Jumala käsku on määratud Jumala viha alla. Jumalal oli Iisraeliga ebajumalateenistuse tõttu suuri probleeme. Ükski Piibli kirjutaja isegi ei maini kujude olemasolu kogudusetelgi jumalateenistuses või templi rituaalides, v. a. kui Iisrael oli tagasilangenud ja teenis ebajumalaid. Kujud on inimeste kätetöö (Js 2:8, 40: 19,20; Jr 10: 1-9, Ho 8:6, 13:2, Am 5:26). Olles vaid loodu jäljendus ja valmistatud elutust materjalist, siis on rumal kaasata neid Jumala kummardamisse (5 Mo 4:16, Ho 4:12, Js 44:9,10).
Algkristlased ei olnud kunstivaenulikud, aga neil ei olnud Kristuse kujutisi. Alates 100.-400. aastatest noomisid kristlikud juhid paljusid püüde eest juurutada Kristuse ja pühakute kujutisi jumalateenistusse. Elvira sinodi 36. kaanon keelas kujud ära kui takistuse Jumala vaimulikule kummardamisele. Kirikuajaloo isa Eusebius seisis neile vastu.

Ambrosius, Hieronymus ja Augustinus mainivad apostlitest ja Kristusest tehtud pilte ning seda, et nende päevil juba kummardati kujusid. Kujude kasutamine ja jumaldamine oli Idas populaarne, olles välja kasvanud paganlikest õpetustest ja jumalate kummardamise kommetest. Teooria, et kujud esindavad nähtamatuid isikuid, sai mõnedes ringkondades väga valdavaks. Kujusid hakati kasutama toetajatena ja neile pidi avaldama austust. Mõnda aega oli kujude kummardamise vastasus terav. Keisrite ja paljude piiskopide vahel oli vastasseis. Keisrid mõistsid sageli kujud väärõpetuse ja ebajumalateenistusena hukka ning reliikviad hävitati ja heideti merre. 766. aastal püüdis Konstantinus kehtestada vannet kujude kummardamise vastu, aga Lateraani sinod sanktsioneeris need 769. aastal.

Kujude kaitsja Tarasius sai Idas patriarhiks 784. aastal ja Nikaia sinod omistas 787. aastal kujudele austamisväärsust ning kinnitas Jumala kummardamist nende kaudu. Sama otsus tehti Läänes Frankfurdi sinodil 794. aastal ja 825. aastal sanktsioneeriti kujud taas Pariisis. Ida keisrid jätkasid oma vastasseisu ja kujude kaitsjad saadeti mõneks ajaks maalt välja. Taoline kummardamine taastati Theodora valitsemise ajal (843). Pärast 850. aastat hakkas kujude kummardamise praktika kirikutes laienema nende pooldamise ja nende tehtud imede tõttu. Kujudele omistati õnnistuste toomist ja lõpuks kuulutati 1188. aastal, et kujude eitamine on võrdne Jumala salgamisega. 1225. aastal öeldi, et Kristus pole Kristus, kuni Teda pole kujundatud. Isegi Aquino Thomas teatas (1265), et Kristuse kuju väärib samasugust austust kui Kristus ise. Trento kirikukogu 25. istung (1551-52) mõistis kujude kummardamise õigeks. Niisiis, algusest tänaseni on vastasseis olnud vihane ja paljud on tunnistanud kujude kummardamist kui Jumala poolt kinnitatut. Kuigi Piibel on vastu igasugusele kujude kasutamisele jumalateenimises, jääb fakt alles.

Autor: Finis Jennings Dake
Tõlge: Vaimulik Varasalv