Wednesday, May 22, 2013

Piibel maailma loomisest 1

                     
Me teame, et loomislugu talletub Piibli esimese raamatu esimeses peatükis. Sama raamatu 2. peatükk lisab juurde üksikasju, koondades teravama tähelepanu esimesele inimesele.
Väga olulisi täiendusi leiame mujaltki Piiblist.
Kui neid ei arvestata, jääb arusaamine poolikuks, võime saada koguni ebaõige mulje.
 
            Kui kauges minevikus olid loomispäevad?
 
Piibli esimene lause ütleb:
 
        Alguses lõi Jumal taeva ja Maa.
 
Pole öeldud millal, kui kauges minevikus.
Teadlased mõõdavad aga Maa vanust miljardite aastatega.
Maakoores leiduvate eluvormide jäänuste vanuseks arvatakse kuni sadu miljoneid aastaid.
 
Inimese oletatavaid varasemaid säilmeid peetakse mitmekümne kuni mitmesaja tuhande, mõningaid isegi enam kui miljoni aastaseks.
 
                 Meie planeet on kahtlematult väga vana.
 
Ent Piiblit uurides saab ruttu selgeks, et sealne loomislugu paigutub kõigest ligikaudu 6000 aasta kaugusesse minevikku.
See on geoloogilise ajaarvamise skaalal nagu ei mitte midagi, isegi mitte eilne päev, vaid alles tänane hommik.
 
Järeldusele, et esimene inimene Aadam loodi alles nii hiljuti, jõuame kõigepealt
1 Moosese raamatu 5. peatüki arvestamisel, kust loeme:
Kui Aadam oli elanud sada kolmkümmend aastat, siis sündis temale poeg ... ja ta pani sellele nimeks Sett ...Kui Sett oli elanud sada viis aastat, siis sündis temale Keenan.
Ja nõnda edasi.
 
Nii tõdeme, et Noa, kelle ajal oli veeuputus, sündis 1056 aastat pärast Aadama loomist.
 
Veeuputuse järel elas Noa 350 aastat ja suri 950 aasta vanuselt.
 
1 Mo 9:29
Ja kõiki Noa elupäevi oli üheksasada viiskümmend aastat, siis ta suri.
 
Seega – veeuputus leidis aset 1656 aastat pärast Aadama loomist. Edasi jätkatakse rehkendamist Noa poja Seemi järeltulijate järgi.
 
1 Mo 11:10 jne
Need olid Seemi järeltulijad: Kui Seem oli sada aastat vana, siis sündis temale Arpaksad kaks aastat pärast veeuputust ... .
 
Nii otsustatakse lõpuks, et
                   Aadam loodi aastal 4004 e.m.a.
 
See tulemus ei tarvitse olla täpne, sest inimese eluiga pole ju üldse täisarv aastaid ning esineb muidki vähemaid küsitavusi.
Need kõik võivad tingida aga ainult väikese paranduse.
 
Teatavasti hõlmas Piiblis kirjeldatud loomine üheainsa nädala.
Jumal töötas kuus päeva, aga seitsmendal päeval Ta puhkas ja pühitses selle päeva hingamispäevaks.
Aga kas need päevad olid ikka tõelised 24-tunnised ööpäevad või oli äkki tegemist pikkade ajastutega? Mõnedele inimestele meeldiks, et need oleks olnud ajastud.
 
Kuid tuleb vastata, et Piibel ei anna võimalust käsitada loomispäevi ajastutena. Tegemist pidi ikkagi olema päevadega sõna otseses tähenduses. Selle seisukohale sunnib meid kaks põhjust.
Esiteks,
tõdeme loomisloost, et päevad koosnesid õhtust ja hommikust.
Need sõnad tähistavad ööpäeva pimeda osa ja valge osa algust, sümboliseerides ilmselt kogu pimedat ja kogu valget osa.
 
Pole ju juhuslik, et pimedat mainitakse esimesena ja valget teisena,
              sest Piiblis algabki iga uus kalendripäev õhtuga,
mitte keskööga, nagu meie praeguses ajaarvamises.
Ent pimeda ja valge osa, õhtu ja hommiku vaheldumine kuulub tõeliste päevade juurde.
 
Teine asjaolu,
mis välistab võimaluse, et päevad olid ajastud, saab kohe selgeks, kui vaatame järele, millisel päeval üks või teine eluvorm loodi. Haljas rohi, seemet kandvad taimed ja viljapuud pandi kasvama kolmandal päeval, aga päike ilmus nähtavale neljandal ja maismaaloomad loodi alles kuuendal päeval.
Igaüks saab aru,
       kui võimatu on selles ühenduses käsitada päevi ajastutena.  
                      Piibli teine lause.
 
Esimene lause ütles, et
       Alguses lõi Jumal taevad ja maa.
 
Esimese kahe salmi vahel on terve ajastu, millest meil ei ole mingit informatsiooni.
Ja poelgi vaja!
Alguses ... – pole ka sinu asi teada ... !
       Küll Jumal teab, kuhu Ta selle punkti pani!
 
Teine lause teatab:
Ja maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.
 
Tühi ja paljas on siin tõlgitud heebreakeelsetest sõnadest tohu ja bohu – kokkupanduna annavad need sõnad meilgi kasutatava väljendi tohuvabohu – see tähendab segadust ja kaost.
 
Ma olen paljude inimeste puhul kokku puutunud nende eksiarvamustega, et kõne all on meie planeedi loomise ootuspärane vaheetapp.
Maa aine on juba kerakujuliselt koos, aga pinna vormimiseni ja elu tekkimiseni polnud Jumal veel jõudnud...
Kuid lugu pole siiski selline.
Sõnad tohu ja bohu esinevad üheskoos veel kahes teises Piibli kirjakohas ning osutavad mõlemal juhul
                                     laastatusele – hävinguolukorrale.
 
Js 34:10,11
See [teatud patupaik] jääb laastatuks põlvest põlve ... selle üle veetakse tühjuse [tohu] mõõdunöör ja paljasoleku [bohu] lood!
 
Teiseks,
Jr 4:23
Ma vaatasin Maad, ja ennäe, see oli tühi ja paljas; ja vaatasin taevaste poole, aga neil ei olnud valgust!
 
Taas samad heebreakeelsed sõnad ning jutt käib patust põhjustatud kohalikust – mitte ülemaailmsest hävingust.
 
Nii tekib mõte, et Piibli teine lause ei räägi sugugi mitte alles pooleliolevast maakerast, vaid viitab juba valminud Maa hukkumisele patu tagajärjel kaugel eelajaloolisel ajal.
 
See kahtlus üha tugevneb.
Me leiame kirjakoha, milles Jumal väidab, et Ta ei teinud maakera sääraseks, nagu seda kirjeldab Piibli teine lause.
 
Js 45:18
Sest nõnda ütleb Jehoova, taevaste looja, Tema, kes on Jumal, Maa vormija ja valmistaja. Tema, selle rajaja, ei ole loonud seda tühjaks [bohu], vaid on valmistanud, et seal elataks.  
 
Maakera oli sääraseks muutunud, oli hävingusse sattunud mingisugustel teistel asjaoludel.
 
Ja millistel nimelt –
selle võime kaudselt välja lugeda apostel Peetruse kirjast, kus ta ühes ja samas pikas lauses mainib
·      kunagist inglite pattu, siis
·      inimkonna patust tingitud veeuputust, mis hävitas Noa ajal tsivilisatsiooni
·      ja kolmandaks, patuste linnade Soodoma ja Gomorra hukkumist veel hiljem Aabrahami ajal.
 
2 Pe 2:4-6
Jah, Jumal ei ole säästnud patustanud ingleidki, vaid tõukas nad põrgupimeduse soppidesse säilitatavaiks kohtu jaoks.
Ta ei ole säästnud muistset maailma, saates jumalakartmatute maailma peale veeuputuse, kaitstes vaid õigsusekuulutajat Noad ja tema omasid kaheksakesi.
Ta mõistis ka hukka Soodoma ja Gomorra linnad, põletades need tuhaks ja pannes hirmu täheks neile, kes tulevikus on jumalatud.
 
Enne inglite pattu kauges minevikus, enne Aadamat, oli Maa kodupaigaks paljudele inglitele, aga nad hakkasid Jumalale vastu.
 
Nagu inimkonna eluviisid Noa ajal ning hiljem Soodoma ja Gomorra elanike patt põhjustasid suure Hävingu,
 
       oli nähtavasti samasugune tagajärg ka inglite patul.
 
Siiski sellise erinevusega,
et inglid ise vaimsete olenditena ei hukkunud –
vaid muutusid kurjadeks vaimudeks
kuid maakera laostus põhjalikult, mattudes tervenisti vee alla.

Vahest teine erinevus on see,
                  et hävingut ei tekitanud karistav Jumal,
                  vaid Kurat – endine Valgusetooja.
 
 

 
Nii jõuame järeldusele,
       et Piibli esimest ja teist lauset eraldab tohutu pikk ajavahe.
 
Sellesse mahub sadu miljoneid, vahest miljardeid aastaid inglite rahumeelsesest  tegevusest meie planeedil, lõpuks aga ka nende vastuhakk ja ülemaailmne katastroof.
 
Piibli 2. salm kirjeldab Maad seisundis, millesse ta sattus:
       * Maa oli vee all
       * ja pimeduses,
       * ülitihedas pilvkattes,
       * auru
       * ja arvatavasti ka vulkaanilise tolmu mähises.
 
Ent mis on Jumala Vaim, mis hõljus vete kohal?
 
Selle selgitamiseks toome armetu paralleeli koolifüüsikast.
Sellest teame, et aine on mateeria vorm.
Teine mateeriavorm on väli – näiteks, elektromagnetväli.
 
Aineid ja välju on erisuguseid – ja nad on omavahel tihedasti seotud. Piibel osutab, et vaimumaailmas on umbes samuti,
ainult, et vaim ei allu füüsikaseadustele.
 
Vaimsete olendite ihu on tehtud vaimust,
Aga nad võivad avaldada kaugmõju otsekui välja kaudu –
               ning ka seda välja nimetatakse Piiblis vaimuks.
 
Saatan, näiteks, mõjutab inimkonda oma välja kaudu.
 
Sõna vaim esineb Piiblis üldse mitmes tähenduses ning mõnikord pole kerge aru saada, mida just täpselt mõeldi.
Piibli teises lauses aga ilmselt vihjatakse Jumala väljale – Tema  jõuväljale, millega Ta hakkab purustatud maailma uuesti korda seadma.
 
Just  uuesti korda seadma, taastama,
sest nõnda on öeldud
 
Laul 104:34
Kui palju on sinu tegusid, Jehoova! Sa oled kõik teinud targasti! Maa on täis sinu looduid!
 
Edasi räägitakse loomadest ja sellest, kuidas Jumal neid kõiki toidab. Aga 30. salm haakub otseselt Piibli teise lause lõpposaga, sest ta ütleb:
      
Sa läkitad välja oma Vaimu, ja nad luuakse, [vihje on loomade loomisele Jumala Vaimu välja jõul] ja sina uuendad Maa näo!
 
Nende kahe tekstikoha haakuvus on isegi veel tugevam!
Eestikeelne tõlge on seal midagi ära varjutanud!
Piibli 2. salmis esinev väljend vete kohal on täpsemas tõlkes vete näol või vete palgel.
 
Jumala Vaim hõljus vete palgel – tähendab Maa palgel, sest kogu planeet oli veega kaetud.
 
Ning Laul 104:30 räägib just Maa palge uuendamisest.  
 
Piibli avapeatüki loomislugu jutustab niisiis:
       * planeedi pinna uuendamisest ja
       * elu taastamisest.
       See toimus, nagu öeldud umbes 6000 aasta eest.
 
See polnud Jumala algne loomistöö!
 
Elu oli olnud siin juba palju varem – ning nähtavasti mitte ainult inglite elu.
 
Algloomisele vihjab hoopis Piibli esimene lause.

Autor: Vaimulik Varasalv