Me
teame, et loomislugu talletub Piibli esimese raamatu esimeses peatükis. Sama
raamatu 2. peatükk lisab juurde üksikasju, koondades teravama tähelepanu
esimesele inimesele.
Väga
olulisi täiendusi leiame mujaltki Piiblist.
Kui
neid ei arvestata, jääb arusaamine poolikuks, võime saada koguni ebaõige mulje.
Kui kauges minevikus olid
loomispäevad?
Piibli
esimene lause ütleb:
Alguses
lõi Jumal taeva ja Maa.
Pole
öeldud millal, kui kauges minevikus.
Teadlased
mõõdavad aga Maa vanust miljardite aastatega.
Maakoores
leiduvate eluvormide jäänuste vanuseks arvatakse kuni sadu miljoneid aastaid.
Inimese
oletatavaid varasemaid säilmeid peetakse mitmekümne kuni mitmesaja tuhande,
mõningaid isegi enam kui miljoni aastaseks.
Meie planeet on kahtlematult väga vana.
Ent
Piiblit uurides saab ruttu selgeks, et sealne loomislugu paigutub kõigest
ligikaudu 6000 aasta kaugusesse minevikku.
See
on geoloogilise ajaarvamise skaalal nagu ei mitte midagi, isegi mitte eilne
päev, vaid alles tänane hommik.
Järeldusele,
et esimene inimene Aadam loodi alles nii hiljuti, jõuame kõigepealt
1 Moosese raamatu 5.
peatüki arvestamisel, kust loeme:
Kui Aadam oli elanud sada kolmkümmend
aastat, siis sündis temale poeg ... ja ta pani sellele nimeks Sett ...Kui Sett
oli elanud sada viis aastat, siis sündis temale Keenan.
Ja
nõnda edasi.
Nii
tõdeme, et Noa, kelle ajal oli veeuputus, sündis 1056 aastat pärast Aadama
loomist.
Veeuputuse
järel elas Noa 350 aastat ja suri 950 aasta vanuselt.
1 Mo 9:29
Ja kõiki Noa elupäevi oli üheksasada
viiskümmend aastat, siis ta suri.
Seega
– veeuputus leidis aset 1656 aastat pärast Aadama loomist. Edasi jätkatakse
rehkendamist Noa poja Seemi järeltulijate järgi.
1 Mo 11:10 jne
Need olid Seemi järeltulijad: Kui Seem
oli sada aastat vana, siis sündis temale Arpaksad kaks aastat pärast veeuputust
... .
Nii
otsustatakse lõpuks, et
Aadam loodi aastal 4004 e.m.a.
See
tulemus ei tarvitse olla täpne, sest inimese eluiga pole ju üldse täisarv
aastaid ning esineb muidki vähemaid küsitavusi.
Need
kõik võivad tingida aga ainult väikese paranduse.
Teatavasti
hõlmas Piiblis kirjeldatud loomine üheainsa nädala.
Jumal
töötas kuus päeva, aga seitsmendal päeval Ta puhkas ja pühitses selle
päeva hingamispäevaks.
Aga
kas need päevad olid ikka tõelised 24-tunnised ööpäevad või oli äkki tegemist
pikkade ajastutega? Mõnedele inimestele meeldiks, et need oleks olnud ajastud.
Kuid
tuleb vastata, et Piibel ei anna võimalust käsitada loomispäevi ajastutena. Tegemist
pidi ikkagi olema päevadega sõna otseses tähenduses. Selle seisukohale sunnib
meid kaks põhjust.
Esiteks,
tõdeme
loomisloost, et päevad koosnesid õhtust
ja hommikust.
Need
sõnad tähistavad ööpäeva pimeda osa ja valge osa algust, sümboliseerides
ilmselt kogu pimedat ja kogu valget osa.
Pole
ju juhuslik, et pimedat mainitakse esimesena ja valget teisena,
sest Piiblis algabki iga uus kalendripäev õhtuga,
mitte
keskööga, nagu meie praeguses ajaarvamises.
Ent
pimeda ja valge osa, õhtu ja hommiku vaheldumine kuulub tõeliste päevade juurde.
Teine asjaolu,
mis
välistab võimaluse, et päevad olid ajastud, saab kohe selgeks, kui vaatame
järele, millisel päeval üks või teine eluvorm loodi. Haljas rohi, seemet
kandvad taimed ja viljapuud pandi kasvama kolmandal päeval, aga päike ilmus
nähtavale neljandal ja maismaaloomad loodi alles kuuendal päeval.
Igaüks
saab aru,
kui
võimatu on selles ühenduses käsitada päevi ajastutena.
Piibli
teine lause.
Esimene
lause ütles, et
Alguses lõi Jumal taevad ja maa.
Esimese
kahe salmi vahel on terve ajastu, millest meil ei ole mingit informatsiooni.
Ja
poelgi vaja!
Alguses
... – pole ka sinu asi teada ... !
Küll
Jumal teab, kuhu Ta selle punkti pani!
Teine lause teatab:
Ja maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli
sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.
Tühi ja paljas on
siin tõlgitud heebreakeelsetest sõnadest tohu
ja bohu – kokkupanduna annavad need sõnad meilgi kasutatava väljendi tohuvabohu – see tähendab segadust ja kaost.
Ma
olen paljude inimeste puhul kokku puutunud nende eksiarvamustega, et kõne all
on meie planeedi loomise ootuspärane vaheetapp.
Maa aine on juba kerakujuliselt koos,
aga pinna vormimiseni ja elu tekkimiseni polnud Jumal veel jõudnud...
Kuid
lugu pole siiski selline.
Sõnad
tohu ja bohu esinevad üheskoos veel kahes
teises Piibli kirjakohas ning osutavad mõlemal juhul
laastatusele
– hävinguolukorrale.
Js 34:10,11
See [teatud patupaik] jääb laastatuks
põlvest põlve ... selle üle veetakse tühjuse [tohu] mõõdunöör ja paljasoleku
[bohu] lood!
Teiseks,
Jr 4:23
Ma vaatasin Maad, ja ennäe, see oli tühi
ja paljas; ja vaatasin taevaste poole, aga neil ei olnud valgust!
Taas
samad heebreakeelsed sõnad ning jutt käib patust põhjustatud kohalikust – mitte
ülemaailmsest hävingust.
Nii
tekib mõte, et Piibli teine lause ei räägi sugugi mitte alles pooleliolevast
maakerast, vaid viitab juba valminud Maa hukkumisele patu tagajärjel kaugel
eelajaloolisel ajal.
See
kahtlus üha tugevneb.
Me
leiame kirjakoha, milles Jumal väidab, et Ta ei teinud maakera sääraseks, nagu
seda kirjeldab Piibli teine lause.
Js 45:18
Sest nõnda ütleb Jehoova, taevaste
looja, Tema, kes on Jumal, Maa vormija ja valmistaja. Tema, selle rajaja, ei ole
loonud seda tühjaks [bohu], vaid on valmistanud, et seal elataks.
Maakera
oli sääraseks muutunud, oli hävingusse sattunud mingisugustel teistel asjaoludel.
Ja
millistel nimelt –
selle
võime kaudselt välja lugeda apostel Peetruse kirjast, kus ta ühes ja samas pikas
lauses mainib
· kunagist
inglite pattu, siis
· inimkonna
patust tingitud veeuputust, mis hävitas Noa ajal tsivilisatsiooni
· ja
kolmandaks, patuste linnade Soodoma ja Gomorra hukkumist veel hiljem Aabrahami
ajal.
2 Pe 2:4-6
Jah, Jumal ei ole säästnud patustanud
ingleidki, vaid tõukas nad põrgupimeduse soppidesse säilitatavaiks kohtu jaoks.
Ta ei ole säästnud muistset maailma,
saates jumalakartmatute maailma peale veeuputuse, kaitstes vaid
õigsusekuulutajat Noad ja tema omasid kaheksakesi.
Ta mõistis ka hukka Soodoma ja Gomorra
linnad, põletades need tuhaks ja pannes hirmu täheks neile, kes tulevikus on
jumalatud.
Enne
inglite pattu kauges minevikus, enne Aadamat, oli Maa
kodupaigaks paljudele inglitele, aga nad hakkasid Jumalale vastu.
Nagu
inimkonna eluviisid Noa ajal ning hiljem Soodoma ja
Gomorra elanike patt põhjustasid suure Hävingu,
oli
nähtavasti samasugune tagajärg ka inglite patul.
Siiski
sellise erinevusega,
et
inglid ise vaimsete olenditena ei hukkunud –
vaid muutusid kurjadeks
vaimudeks –
kuid
maakera laostus põhjalikult, mattudes tervenisti vee alla.
Vahest
teine erinevus on see,
et hävingut ei tekitanud karistav Jumal,
vaid Kurat – endine Valgusetooja.
Nii jõuame järeldusele,
et hävingut ei tekitanud karistav Jumal,
vaid Kurat – endine Valgusetooja.
Nii jõuame järeldusele,
et Piibli esimest ja teist lauset eraldab
tohutu pikk ajavahe.
Sellesse
mahub sadu miljoneid, vahest miljardeid aastaid inglite rahumeelsesest tegevusest meie planeedil, lõpuks aga ka
nende vastuhakk ja ülemaailmne katastroof.
Piibli 2. salm kirjeldab
Maad seisundis, millesse ta sattus:
* Maa oli vee all
* ja pimeduses,
* ülitihedas pilvkattes,
* auru
* ja arvatavasti ka vulkaanilise tolmu
mähises.
Ent
mis on Jumala Vaim, mis hõljus vete kohal?
Selle
selgitamiseks toome armetu paralleeli koolifüüsikast.
Sellest
teame, et aine on mateeria vorm.
Teine
mateeriavorm on väli – näiteks, elektromagnetväli.
Aineid
ja välju on erisuguseid – ja nad on omavahel tihedasti seotud. Piibel
osutab, et vaimumaailmas on umbes samuti,
ainult, et vaim ei allu
füüsikaseadustele.
Vaimsete
olendite ihu on tehtud vaimust,
Aga
nad võivad avaldada kaugmõju otsekui välja kaudu –
ning ka seda välja nimetatakse Piiblis vaimuks.
Saatan,
näiteks, mõjutab inimkonda oma välja kaudu.
Sõna
vaim
esineb Piiblis üldse mitmes tähenduses ning mõnikord pole kerge aru saada, mida
just täpselt mõeldi.
Piibli
teises lauses aga ilmselt vihjatakse Jumala väljale – Tema jõuväljale,
millega Ta hakkab purustatud maailma uuesti korda seadma.
Just uuesti korda seadma, taastama,
sest
nõnda on öeldud
Laul 104:34
Kui palju on sinu tegusid, Jehoova! Sa
oled kõik teinud targasti! Maa on täis sinu looduid!
Edasi
räägitakse loomadest ja sellest, kuidas Jumal neid kõiki toidab. Aga 30. salm haakub
otseselt Piibli teise lause lõpposaga, sest ta ütleb:
Sa läkitad välja oma Vaimu, ja nad
luuakse, [vihje on loomade loomisele Jumala Vaimu välja jõul] ja sina uuendad
Maa näo!
Nende
kahe tekstikoha haakuvus on isegi veel tugevam!
Eestikeelne
tõlge on seal midagi ära varjutanud!
Piibli 2. salmis esinev
väljend vete kohal on täpsemas tõlkes
vete näol või vete palgel.
Jumala Vaim hõljus vete
palgel – tähendab Maa palgel, sest kogu planeet oli veega
kaetud.
Ning
Laul 104:30 räägib just Maa
palge uuendamisest.
Piibli
avapeatüki loomislugu jutustab niisiis:
* planeedi pinna uuendamisest ja
* elu taastamisest.
See
toimus, nagu öeldud umbes 6000 aasta eest.
See
polnud Jumala algne loomistöö!
Elu
oli olnud siin juba palju varem – ning nähtavasti mitte ainult inglite elu.
Algloomisele
vihjab hoopis Piibli esimene lause.
Autor: Vaimulik Varasalv
Autor: Vaimulik Varasalv