Haagari lugu

 Haagar ja Aabrahami Jumal

Kuidas egiptlannast orjatar, keda JHWH märkas, sai suure rahva emaks

Aastaid on Haagari lugu jäänud Aabrahami ja Saara varju. Ometi peitub 1. Moosese raamatus üks Piibli liigutavamaid jutustusi valust, hülgamisest, ellujäämisest ja jumalikust halastusest. Mida tähendab see, et Haagar, unustatud orjatar kõrbes, sai esimeseks inimeseks Pühakirjas, kes andis Jumalale nime? Ja miks mõjutab tema lugu tänapäevani juudi, kristlikku ja araabia ajalugu?

Loo algus

Jutustus algab Saaraiga, Aabrami naisega, kes kandis oma südames viljatuse sügavat valu (1Ms 16:1).

Heebrea sõna עֲקָרָה (ʿaqarah – „viljatu naine“) ei kirjelda üksnes füüsilist võimetust lapsi saada, vaid väljendab ka sügavat eksistentsiaalset tühjust – tunnet, et Jumala tõotus Aabramile ei ole veel täitunud.

Pärast aastaid kestnud ootamist pakkus Saarai välja lahenduse, mis oli tolle aja kultuuris aktsepteeritud, kuid emotsionaalselt keeruline. Ta andis oma egiptlasest teenijanna Haagari Aabramile liignaiseks (1Ms 16:2).

Tekst kasutab väljendit לְאִשָּׁה (l’ishah – „naiseks“), mis viitab enamale kui lihtsalt liignaiseks olemisele. Muistses Lähis-Idas kandis see väljend juriidilist tähendust ning sidus Haagari ametlikult Saarai majapidamisega.

Haagar jäi Aabramist lapseootele (1Ms 16:3–4). Piibel ütleb, et pärast rasestumist hakkas ta Saaraid põlgama. Heebrea tekst viitab peenele muutusele Haagari hoiakus – võib-olla tundis ta esimest korda oma väärtust, sest tema ihus kasvas pärija, keda Saarai ise ei suutnud sünnitada.

See tekitas Saarais kibedust. Heebrea sõna עִנָּה (ʿinnah – „alandama“, „rõhuma“, „vaevama“) kirjeldab Saarai kohtlemist Haagari suhtes (1Ms 16:6). See sõna ennustab Iisraeli hilisemat rõhumist Egiptuses ning osutab inimliku kannatuse korduvatele mustritele.

Alistatuna ja alandatuna põgenes Haagar kõrbesse.

Esimene jumalik kohtumine

Haagari põgenemine kõrbesse tähistab pöördepunkti. Teel Suuri poole, allika ääres, kohtas ta Issanda inglit (1Ms 16:7). Heebrea sõna מַלְאָךְ (mal’akh) tähendab nii „sõnumitoojat“ kui ka „inglit“. Käesolevas loos viitab selle kasutus tõenäoliselt otsesele jumalikule ilmumisele.

Ingel ütles: „Haagar, Saarai ümmardaja, kust sa tuled ja kuhu sa lähed?“ (1Ms 16:8) Küsimus on ühtaegu õrn ja sügav. Jumal tunnustab Haagari identiteeti ning annab talle võimaluse oma lugu ise sõnastada.

Ingel käskis tal Saarai juurde tagasi pöörduda ning alistuda tema meelevalla alla. Selleks kasutatakse tegusõna:

הִתְעַנִּי (hitʿanni – „alandu“, „kanna kannatlikult“; 1Ms 16:9).

Sama sõnajuur esineb Saarai rõhumise kirjelduses, kuid nüüd omandab see teise tähenduse: kannatlik vastupidamine Jumala eesmärgi nimel. Seejärel annab Issanda ingel tõotuse: „Ma teen sinu järglased väga arvukaks, nii et neid ei jõua ära loendada.“ (1Ms 16:10)

Heebrea väljend:

לֹא יִסָּפֵר מֵרֹב (lo yissaper me-rov – „liiga arvukad, et neid kokku lugeda“) kõlab samamoodi nagu Aabrahamile antud lepingutõotused.

Haagari pojale pannakse nimeks:

יִשְׁמָעֵאל (Yishmaʿel – „Jumal kuuleb“).

Nimi pärineb juurest:

שָׁמַע (shamaʿ – „kuulma“).

See nimi kuulutab, et Jumal on Haagari ahastust kuulnud.

Ismael ja araabia rahvad

Aja jooksul sai Ismaelist paljude araabia hõimude esiisa. Sageli arvatakse ekslikult, et kõik moslemid pärinevad Ismaelist. Tegelikult peavad end tema järglasteks üksnes araabia rahvad, kes moodustavad moslemite seas vähemuse.

Nimi Ismael (Yishmaʿel) on olnud kasutusel ka juudi kogukondades, eriti Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas ja Vahemere piirkonnas. Tuntud näide on rabi Ismael ben Eliša, kes elas umbes aastatel 90–135 pKr.

El Roi – Jumal, kes näeb

Haagari vastus ingli sõnadele on tähelepanuväärne. Ta annab Issandale nime:

אֵל רֳאִי (El Roi – „Jumal, kes mind näeb“; 1Ms 16:13).

See on ainulaadne nimi kogu Pühakirjas.

Sõna רָאָה (ra’ah – „nägema“) ei tähenda üksnes vaatamist, vaid sügavat mõistmist ja tähele panemist. Haagar mõistab, et Jumal ei näinud ainult tema olukorda – Ta mõistis seda täielikult.

Ismaeli ja Iisaki sünd

Haagar sünnitas Ismaeli, kui Aabram oli kaheksakümmend kuus aastat vana (1Ms 16:15–16). Hiljem sai Saara ime läbi lapse ning tõi ilmale Iisaki (1Ms 21:1–5).

Nimi יִצְחָק (Yitsḥaq – Iisak) pärineb juurest:

צָחַק (tzachaq – „naerma“).

Iisaki sünd kinnitas Jumala lepingutõotuse. Ent tema sünd tõi kaasa uued pinged. Kui Saara nägi Ismaeli:

מְצַחֵק (metzacheq – „naermas“, „mängimas“, võimalik et „pilkamas“; 1Ms 21:9), nõudis ta Haagari ja Ismaeli eemaldamist. Ta kasutab sõna:

גָּרַשׁ (garash – „välja ajama“, „minema saatma“, „ära tõukama“; 1Ms 21:10).

Aabrahamile põhjustas see sügavat valu. Tekst ütleb:

רָעָה בְּעֵינָיו (ra‘ah beʿeinav – „see oli tema silmis halb“; 1Ms 21:11).

Jumal aga kinnitas Aabrahamile, et ka Ismael saab suureks rahvaks:

גּוֹי גָּדוֹל (goy gadol – „suur rahvas“; 1Ms 21:13).

Teine jumalik kohtumine

Aabrahami usku katsuti 1. Moosese raamatus seitsmel korral.

Ismaeli väljasaatmine oli kuues katsumus ning eelnes seitsmendale – Iisaki ohverdamise proovile (1Ms 22). Aabraham saatis Haagari ja Ismaeli väheste varudega kõrbesse, usaldades Jumala hoolitsust (1Ms 21:14). Kui vesi lõppes, tõstis Haagar häält ja nuttis (1Ms 21:16). Siis kõlas taevast Issanda ingli hääl: „Ära karda.“ Jumal oli kuulnud poisi häält.

Taas kasutatakse sõna:

שָׁמַע (shamaʿ – „kuulma“; 1Ms 21:17).

Jumal avas Haagari silmad ning ta nägi veekaevu. Hiljem kasvas Ismael üles Paarani kõrbes, sai osavaks vibukütiks ning Haagar võttis talle naiseks egiptlanna (1Ms 21:20–21).

Kokkuvõte

Haagari, Aabrahami ja Saara loos ilmutab heebrea tekst Jumalat, kes muudab inimliku murtuse jumalikuks tõotuseks.

Haagar – tõrjutud orjatar – leidis kõrbes lootuse. Ta sai kogeda Jumalat, kes näeb. Ta sai kogeda Jumalat, kes kuuleb. Tema lugu kuulutab, et ükski inimene ei ole Jumala silmis nähtamatu.

Aabrahami valulik kuulekus ja Saara inimlik nõrkus näitavad, et isegi meie raskeimate heitluste keskel jäävad Jumala leping ja eesmärgid püsima.

Nagu Haagar, oleme me kutsutud tõusma üles ja aitama tõusta ka teistel. Meid kutsutakse usaldama Jumalat, kes avab meie silmad kaevudele, mida me varem ei märganud.

Haagari ja Aabrahami Jumal näeb meid. Ta kuuleb meid. Ja Ta põimib meie katkised lood oma igavesse lootuse kangasse, kus iga elu leiab eesmärgi ja iga pisar leiab lunastuse. 

Dr Eli Lizorkin-Girzhel 

Rebeka lugu

 Teismeline tüdruk, kelle usk vastas Aabrahami usule

1. Moosese raamatu 24. peatükis, vahetult enne oma surma, on eakal Aabrahamil veel üks viimane mure: leida Iisakile naine, kes aitaks kanda edasi Jumala tõotust. Kümnest katsumusest viimane – Iisaki ohverdamise proov (1Ms 22) – on nüüd möödas. Aabrahami tähelepanu keskpunkt on ilmne: Iisak ei tohi abielluda kaananlannaga ega pöörduda tagasi Aabrahami endisele kodumaale, et sinna püsivalt elama jääda. Seepärast kutsub Aabraham oma kõige ustavama teenri, et kindlustada Iisaki truudus Jumala tõotusele.

Juudi pärimus nimetab seda teenrit Elieseriks (vt 1Ms 15:2), kuid tekst ise ei nimeta teda nimepidi. Heebrea sõna עֶבֶד (eved) tähendab enamat kui lihtsalt „teener“. See võib tähendada ka „ori“ või „sulane“, viidates lojaalsussidemele ja ühisele missioonile.

Aabraham saadab ta oma venna Nahori kotta Paadan-Aramisse (פַּדַּן אֲרָם). Hiljem pöördub sinna tagasi ka Iisaki poeg Jaakob, kui tema vanemad käsivad tal põgeneda Eesavi viha eest (1Ms 27:42–43; 28:5).

See jutustus on Toora pikim katkematu narratiiv. Aabraham laseb oma teenril vanduda Issanda, taeva Jumala nimel: „Sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütarde seast, kelle keskel ma elan. Mine hoopis minu maale ja minu sugulaste juurde ning võta sealt mu pojale Iisakile naine.“ (1Ms 24:3–4)

Teener küsib: „Aga kui naine ei taha minuga sellele maale tulla? Kas ma pean siis viima sinu poja tagasi sellele maale, kust sina tulid?“ (1Ms 24:5)

Aabraham vastab: „Hoia selle eest, et sa mu poja sinna tagasi viiksid! Issand, taeva Jumal, on vandega tõotanud mulle: „Selle maa annan ma sinu järglastele.“ Kui naine ei taha sinuga tulla, oled sellest vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi.“ (1Ms 24:6–8)

Teenri palve märgi saamiseks

Jutustus jätab vahele pikad reisinädalad ning näitab, kuidas teener püüab mõista Jumala tahet: „Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, lase mul täna korda minna ja osuta heldust (חֶסֶד, chesed) mu isandale Aabrahamile.“ (1Ms 24:12)

Chesed on üks raskemini tõlgitavaid heebrea sõnu. See ei tähenda ainult lahkust, vaid ka lepingulist ustavust, vankumatut armastust ja truudust. Teener ei palu juhuslikku õnne, vaid Jumala ustavat tegutsemist vastavalt Tema tõotustele Aabrahami lepingu suhtes.

„Vaata, ma seisan veeallika (עַיִן, ayin) juures ja linna meeste tütred tulevad vett ammutama. Las see noor naine (נַעֲרָה, na’arah), kellele ma ütlen: „Kalluta oma kruus, et ma saaksin juua,“ ning kes vastab: „Joo, ja ma joodan ka sinu kaamelid,“ olla see, kelle Sina oled määranud oma sulasele Iisakile. Sellest ma tean, et oled osutanud chesed’i mu isandale.“ (1Ms 24:12–14)

Rebeka äärmine külalislahkus

Enne kui teener lõpetab palvetamise, näeb ta Rebekat, Aabrahami vanema venna Nahori pojatütart.

Kui ta ütleb: „Palun anna mulle oma kruusist natuke vett juua“ (1Ms 24:17), vastab Rebeka: „Joo, mu isand,“ ning laseb kiiresti kruusi alla ja annab talle juua. Seejärel ütleb ta: „Ma ammutan vett ka sinu kaamelitele, kuni nad on joomise lõpetanud.“ (1Ms 24:18–19)

Ta tühjendab kiiresti oma kruusi jootmisrenni, jookseb tagasi kaevu juurde ning ammutab vett kõigile kaamelitele.

Teener valis proovikiviks radikaalse ja ennetava külalislahkuse. Ta teadis, et selle abielu õnnestumiseks peab Iisaki tulevane naine olema sama külalislahke nagu Aabraham ja Saara, kes võtsid vastu kolm võõrast (1Ms 18:1–8).

Aabraham ületas kõik ootused kolme tundmatu külalise teenimisel. Rebeka teeb sedasama. Ta ei hoolitse üksnes võõra eest, vaid hoolitseb ka tema kaamelite eest.

Heebrea tegusõna תָּבוֹא (tavo – „ta tuleb“) läbib peatükki nagu südamelöök. Rebeka tuleb kaevule, tuleb kohtuma võõraga ning on pidevalt liikumises. 1. Moosese raamatus väljendub usk tegudes ning Rebeka näitab oma usku oma jalgadega.

Kuid oluline pole ainult tavo. Rebeka ka jookseb – רָצָה (ratzah) – koguni kolm korda järjest (1Ms 24:20, 28, 29). Ta jookseb kruusi tühjendama, tagasi kaevu juurde ja seejärel oma pere juurde. Ainus teine inimene, kes 1. Moosese raamatus samuti jookseb, on Aabraham 18. peatükis.

Tänutäheks annab teener talle ehteid ning küsib, kelle tütar ta on ja kas tema kodus leidub öömaja.

Rebeka vastab: „Mina olen Betueli tütar, Milka poeg, kelle Milka sünnitas Nahorile… Meie juures on küllalt põhku, sööta ja öömaja.“ (1Ms 24:24–25)

Laabani ilmumine ja loo kordus

Noore naisena kutsub Rebeka võõra mehe oma koju ööbima. Seejärel räägib ta juhtunust oma vennale Laabanile (לָבָן) ja emale.

Kui Laaban näeb oma õel hinnalisi kingitusi, jookseb ta kohe võõrale vastu. See ennustab tema hilisemat ahnust Jaakobi loos (1Ms 29–31).

Heebrea terminid kirjeldavad Rebekat mitmel viisil:

• נַעֲרָה (na’arah) – noor neiu, abiellumisealine noor naine (1Ms 24:14,16,55,57)

• בְּתוּלָה (betulah) – neitsi (1Ms 24:16)

• עַלְמָה (almah) – noor fertiilses eas naine (1Ms 24:43)

Aabrahami teener jutustab kogu loo uuesti ja selgitab, kuidas Issand vastas tema palvele. Perekond nõustub, nähes selles Jumala juhtimist.

Rebeka iseseisev „jah“

Lõpuks ütlevad sugulased: „Kutsume noore naise ja küsime tema suult (פִּיהָ, piha).“ (1Ms 24:57)

Heebrea väljend שָׁאַל אֶת־פִּיהָ (sha’al et piha) tähendab sõna-sõnalt „küsida tema suult“. See rõhutab, et Rebeka nõusolek ei ole pelk formaalsus – tema enda sõnad kujundavad tema tulevikku.

Kui nad küsivad: „Kas sa lähed selle mehega?“ vastab Rebeka: „אֵלֵךְ (elekh) – ma lähen.“ (1Ms 24:58)

See elekh pärineb samast tüvest nagu Jumala kutse Aabrahamile: לֶךְ־לְךָ (lech lecha – „mine välja“, 1Ms 12:1). Paralleel on teadlik. Nii nagu Aabraham lahkus oma isakojast teadmata, kuhu tee viib, lahkub nüüd ka Rebeka usus.

Rebeka ja Kristus

See „ma lähen“ ei meenuta üksnes Aabrahami kutset, vaid osutab ka tulevasele suuremale teekonnale.

Nii nagu Rebeka lahkus oma isakojast, et ühineda Aabrahami tõotatud pojaga, nii lahkus ka Jumala igavene Poeg oma Isa kirkusest, et ühineda oma Pruudiga maa peal.

Kui Rebeka ütles elekh („ma lähen“), siis Kristus ütles:

„Vaata, ma tulen tegema sinu tahtmist, Jumal.“ (Hb 10:7)

Ta tuli pakkuma elavat vett janustele hingedele. Ristil valas tõeline Kannatav Sulane iseenda välja (Jesaja 53). Tühja haua järel läks Ta oma jüngrite eel Galileasse.

Kogu 1. Moosese 24. peatüki külalislahkus on evangeeliumi eellugu: isa valmistab poja, Vaim juhib teenri palvet ning pruut vastab usus kutsele: „Tule!“

Kokkuvõte

See iidne väljakutse ei ole aegunud. Selle tähendus on endiselt sama.

Külalislahkus on lepingulise ustavuse nähtav väljendus – märk südamest, mis soovib käia koos Jumalaga.

Sul ei ole vaja kaamelit ega kuldsõrmust. Piisab sellest, et märkad oma ukse taga janust võõrast. Klaas vett, kaetud laud ja puhkepaik väsinule.

Mine oma kaevu juurde.

Kui tahaksid kõndida, jookse.

Ütle julgelt seesama metsik „jah“, mille ütles Rebeka:

אֵלֵךְ (elekh) – „Ma lähen!“

Mitte sellepärast, et tead, kuhu tee viib, vaid sellepärast, et Tõotus käib koos nendega, kes on piisavalt julged seda vastu võtma.

Igas välja sirutatud käes kummardub taevas maa poole. Ja iga julge lahkumine võib saada uueks alguseks.

Dr. Eli Lizorkin-Girzhel