Haagar ja Aabrahami Jumal
Kuidas egiptlannast orjatar, keda JHWH märkas, sai suure rahva emaks
Aastaid on
Haagari lugu jäänud Aabrahami ja Saara varju. Ometi peitub 1. Moosese raamatus
üks Piibli liigutavamaid jutustusi valust, hülgamisest, ellujäämisest ja
jumalikust halastusest. Mida tähendab see, et Haagar, unustatud orjatar kõrbes,
sai esimeseks inimeseks Pühakirjas, kes andis Jumalale nime? Ja miks mõjutab
tema lugu tänapäevani juudi, kristlikku ja araabia ajalugu?
Loo algus
Jutustus algab
Saaraiga, Aabrami naisega, kes kandis oma südames viljatuse sügavat valu (1Ms
16:1).
Heebrea sõna עֲקָרָה
(ʿaqarah – „viljatu naine“) ei kirjelda üksnes füüsilist võimetust lapsi
saada, vaid väljendab ka sügavat eksistentsiaalset tühjust – tunnet, et Jumala
tõotus Aabramile ei ole veel täitunud.
Pärast aastaid
kestnud ootamist pakkus Saarai välja lahenduse, mis oli tolle aja kultuuris
aktsepteeritud, kuid emotsionaalselt keeruline. Ta andis oma egiptlasest
teenijanna Haagari Aabramile liignaiseks (1Ms 16:2).
Tekst kasutab
väljendit לְאִשָּׁה (l’ishah – „naiseks“), mis viitab enamale kui
lihtsalt liignaiseks olemisele. Muistses Lähis-Idas kandis see väljend
juriidilist tähendust ning sidus Haagari ametlikult Saarai majapidamisega.
Haagar jäi
Aabramist lapseootele (1Ms 16:3–4). Piibel ütleb, et pärast rasestumist hakkas
ta Saaraid põlgama. Heebrea tekst viitab peenele muutusele Haagari hoiakus –
võib-olla tundis ta esimest korda oma väärtust, sest tema ihus kasvas pärija,
keda Saarai ise ei suutnud sünnitada.
See tekitas
Saarais kibedust. Heebrea sõna עִנָּה (ʿinnah – „alandama“, „rõhuma“,
„vaevama“) kirjeldab Saarai kohtlemist Haagari suhtes (1Ms 16:6). See sõna
ennustab Iisraeli hilisemat rõhumist Egiptuses ning osutab inimliku kannatuse
korduvatele mustritele.
Alistatuna ja
alandatuna põgenes Haagar kõrbesse.
Esimene
jumalik kohtumine
Haagari
põgenemine kõrbesse tähistab pöördepunkti. Teel Suuri poole, allika ääres,
kohtas ta Issanda inglit (1Ms 16:7). Heebrea sõna מַלְאָךְ (mal’akh)
tähendab nii „sõnumitoojat“ kui ka „inglit“. Käesolevas loos viitab selle
kasutus tõenäoliselt otsesele jumalikule ilmumisele.
Ingel ütles: „Haagar, Saarai ümmardaja, kust sa tuled ja kuhu sa lähed?“ (1Ms
16:8) Küsimus on ühtaegu õrn ja sügav. Jumal tunnustab Haagari identiteeti ning
annab talle võimaluse oma lugu ise sõnastada.
Ingel käskis tal
Saarai juurde tagasi pöörduda ning alistuda tema meelevalla alla. Selleks
kasutatakse tegusõna:
הִתְעַנִּי (hitʿanni
– „alandu“, „kanna kannatlikult“; 1Ms 16:9).
Sama sõnajuur
esineb Saarai rõhumise kirjelduses, kuid nüüd omandab see teise tähenduse:
kannatlik vastupidamine Jumala eesmärgi nimel. Seejärel annab Issanda ingel
tõotuse: „Ma teen sinu järglased väga arvukaks, nii et
neid ei jõua ära loendada.“ (1Ms 16:10)
Heebrea väljend:
לֹא יִסָּפֵר מֵרֹב
(lo yissaper me-rov – „liiga arvukad, et neid kokku lugeda“) kõlab
samamoodi nagu Aabrahamile antud lepingutõotused.
Haagari pojale
pannakse nimeks:
יִשְׁמָעֵאל (Yishmaʿel
– „Jumal kuuleb“).
Nimi pärineb
juurest:
שָׁמַע (shamaʿ
– „kuulma“).
See nimi
kuulutab, et Jumal on Haagari ahastust kuulnud.
Ismael ja
araabia rahvad
Aja jooksul sai
Ismaelist paljude araabia hõimude esiisa. Sageli arvatakse ekslikult, et kõik
moslemid pärinevad Ismaelist. Tegelikult peavad end tema järglasteks üksnes
araabia rahvad, kes moodustavad moslemite seas vähemuse.
Nimi Ismael (Yishmaʿel)
on olnud kasutusel ka juudi kogukondades, eriti Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas ja
Vahemere piirkonnas. Tuntud näide on rabi Ismael ben Eliša, kes elas umbes
aastatel 90–135 pKr.
El Roi –
Jumal, kes näeb
Haagari vastus
ingli sõnadele on tähelepanuväärne. Ta annab Issandale nime:
אֵל רֳאִי (El Roi
– „Jumal, kes mind näeb“; 1Ms 16:13).
See on ainulaadne
nimi kogu Pühakirjas.
Sõna רָאָה (ra’ah
– „nägema“) ei tähenda üksnes vaatamist, vaid sügavat mõistmist ja tähele panemist.
Haagar mõistab, et Jumal ei näinud ainult tema olukorda – Ta mõistis seda
täielikult.
Ismaeli ja
Iisaki sünd
Haagar sünnitas
Ismaeli, kui Aabram oli kaheksakümmend kuus aastat vana (1Ms 16:15–16). Hiljem
sai Saara ime läbi lapse ning tõi ilmale Iisaki (1Ms 21:1–5).
Nimi יִצְחָק (Yitsḥaq
– Iisak) pärineb juurest:
צָחַק (tzachaq
– „naerma“).
Iisaki sünd
kinnitas Jumala lepingutõotuse. Ent tema sünd tõi kaasa uued pinged. Kui Saara
nägi Ismaeli:
מְצַחֵק (metzacheq
– „naermas“, „mängimas“, võimalik et „pilkamas“; 1Ms 21:9), nõudis ta Haagari
ja Ismaeli eemaldamist. Ta kasutab sõna:
גָּרַשׁ (garash
– „välja ajama“, „minema saatma“, „ära tõukama“; 1Ms 21:10).
Aabrahamile
põhjustas see sügavat valu. Tekst ütleb:
רָעָה בְּעֵינָיו
(ra‘ah beʿeinav – „see oli tema silmis halb“; 1Ms 21:11).
Jumal aga
kinnitas Aabrahamile, et ka Ismael saab suureks rahvaks:
גּוֹי גָּדוֹל (goy
gadol – „suur rahvas“; 1Ms 21:13).
Teine jumalik
kohtumine
Aabrahami usku
katsuti 1. Moosese raamatus seitsmel korral.
Ismaeli
väljasaatmine oli kuues katsumus ning eelnes seitsmendale – Iisaki ohverdamise
proovile (1Ms 22). Aabraham saatis Haagari ja Ismaeli väheste varudega kõrbesse,
usaldades Jumala hoolitsust (1Ms 21:14). Kui vesi lõppes, tõstis Haagar häält
ja nuttis (1Ms 21:16). Siis kõlas taevast Issanda ingli hääl: „Ära karda.“ Jumal oli kuulnud poisi häält.
Taas kasutatakse
sõna:
שָׁמַע (shamaʿ
– „kuulma“; 1Ms 21:17).
Jumal avas
Haagari silmad ning ta nägi veekaevu. Hiljem kasvas Ismael üles Paarani kõrbes,
sai osavaks vibukütiks ning Haagar võttis talle naiseks egiptlanna (1Ms
21:20–21).
Kokkuvõte
Haagari,
Aabrahami ja Saara loos ilmutab heebrea tekst Jumalat, kes muudab inimliku murtuse
jumalikuks tõotuseks.
Haagar – tõrjutud
orjatar – leidis kõrbes lootuse. Ta sai kogeda Jumalat, kes näeb. Ta sai kogeda
Jumalat, kes kuuleb. Tema lugu kuulutab, et ükski inimene ei ole Jumala silmis
nähtamatu.
Aabrahami valulik
kuulekus ja Saara inimlik nõrkus näitavad, et isegi meie raskeimate heitluste keskel jäävad Jumala leping ja eesmärgid püsima.
Nagu Haagar,
oleme me kutsutud tõusma üles ja aitama tõusta ka teistel. Meid kutsutakse
usaldama Jumalat, kes avab meie silmad kaevudele, mida me varem ei märganud.
Haagari ja Aabrahami Jumal näeb meid. Ta kuuleb meid. Ja Ta põimib meie katkised lood oma igavesse lootuse kangasse, kus iga elu leiab eesmärgi ja iga pisar leiab lunastuse.
