Saturday, January 14, 2012

Kujud ja pildid


Kujude (loe: kujutiste) kummardamine kristlaste seas

Vaatamata paljudele ebajumalateenistuse vastastele käskudele mõlemas Testamendis, lubavad endale täna kujude armastust ja nende kummardamist miljonid, isegi nn. kristlikes maades. Kes rikuvad Jumala käsku on määratud Jumala viha alla. Jumalal oli Iisraeliga ebajumalateenistuse tõttu suuri probleeme. Ükski Piibli kirjutaja isegi ei maini kujude olemasolu kogudusetelgi jumalateenistuses või templi rituaalides, v. a. kui Iisrael oli tagasilangenud ja teenis ebajumalaid. Kujud on inimeste kätetöö (Js 2:8, 40: 19,20; Jr 10: 1-9, Ho 8:6, 13:2, Am 5:26). Olles vaid loodu jäljendus ja valmistatud elutust materjalist, siis on rumal kaasata neid Jumala kummardamisse (5 Mo 4:16, Ho 4:12, Js 44:9,10).
Algkristlased ei olnud kunstivaenulikud, aga neil ei olnud Kristuse kujutisi. Alates 100.-400. aastatest noomisid kristlikud juhid paljusid püüde eest juurutada Kristuse ja pühakute kujutisi jumalateenistusse. Elvira sinodi 36. kaanon keelas kujud ära kui takistuse Jumala vaimulikule kummardamisele. Kirikuajaloo isa Eusebius seisis neile vastu.

Ambrosius, Hieronymus ja Augustinus mainivad apostlitest ja Kristusest tehtud pilte ning seda, et nende päevil juba kummardati kujusid. Kujude kasutamine ja jumaldamine oli Idas populaarne, olles välja kasvanud paganlikest õpetustest ja jumalate kummardamise kommetest. Teooria, et kujud esindavad nähtamatuid isikuid, sai mõnedes ringkondades väga valdavaks. Kujusid hakati kasutama toetajatena ja neile pidi avaldama austust. Mõnda aega oli kujude kummardamise vastasus terav. Keisrite ja paljude piiskopide vahel oli vastasseis. Keisrid mõistsid sageli kujud väärõpetuse ja ebajumalateenistusena hukka ning reliikviad hävitati ja heideti merre. 766. aastal püüdis Konstantinus kehtestada vannet kujude kummardamise vastu, aga Lateraani sinod sanktsioneeris need 769. aastal.

Kujude kaitsja Tarasius sai Idas patriarhiks 784. aastal ja Nikaia sinod omistas 787. aastal kujudele austamisväärsust ning kinnitas Jumala kummardamist nende kaudu. Sama otsus tehti Läänes Frankfurdi sinodil 794. aastal ja 825. aastal sanktsioneeriti kujud taas Pariisis. Ida keisrid jätkasid oma vastasseisu ja kujude kaitsjad saadeti mõneks ajaks maalt välja. Taoline kummardamine taastati Theodora valitsemise ajal (843). Pärast 850. aastat hakkas kujude kummardamise praktika kirikutes laienema nende pooldamise ja nende tehtud imede tõttu. Kujudele omistati õnnistuste toomist ja lõpuks kuulutati 1188. aastal, et kujude eitamine on võrdne Jumala salgamisega. 1225. aastal öeldi, et Kristus pole Kristus, kuni Teda pole kujundatud. Isegi Aquino Thomas teatas (1265), et Kristuse kuju väärib samasugust austust kui Kristus ise. Trento kirikukogu 25. istung (1551-52) mõistis kujude kummardamise õigeks. Niisiis, algusest tänaseni on vastasseis olnud vihane ja paljud on tunnistanud kujude kummardamist kui Jumala poolt kinnitatut. Kuigi Piibel on vastu igasugusele kujude kasutamisele jumalateenimises, jääb fakt alles.

Autor: Finis Jennings Dake
Tõlge: Vaimulik Varasalv

No comments:

Post a Comment