KOGUDUS, see on üleskutse ühtsusele!
Meie maailm on sotsiaalselt polariseerunud, eriti poliitilisi jooni mööda.
Kui maailma inimesed on üksteise suhtes tigedad, ei ole me kristlastena eriti üllatunud. Aga häiriv on see, et meie kultuuriline polariseerumine tuleb esile koguduses ning tekitab tülisid ja lahkmeelt Jeesuse järgijate hulgas. Selles kirjatükis ma toon välja probleemi ja pakun edasiteed. Nimetades probleemi tahan ma osutada kahele asjale, mis eriti polariseerib kogudust täna:
1. poliitika
2. COVID-19
Kaks asja
Esiteks, poliitilised eelistused ajavad usklikke lahku. Näiteks ütles üks rassiliselt kirju koguduse pastor mulle, et tema suurim väljakutse praegu on kogudusest lahkumine, sest ühed usklikud ei nõustu teiste koguduse usklike poliitiliste eelistustega.
Pühakiri käsib meil otsustavalt seista oma väärtuste eest, mis praegu on poliitiliselt tulised teemad Ameerikas:
1. Vaeste eest hoolitsemine. Jumal on meid kutsunud hoolitsema valimisõiguseta, tõrjutute, võõraste, orbude, leskede ja ebasoositute eest.
2. Rassiline tasakaal. Jumal on meie Loojana seadnud erinevad rassid, et me võiksime koos tuua esile Tema kuju au. Jeesuse jüngrid näevad rassismi patuna ja toetavad rassilist võrdsust.
3. Perekonna pühadus. Pühakiri ilmutab, et abielu on seatud Jumala poolt ning ainult ühe mehe ja naise vahel.
4. Inimelu pühadus. Inimelu on püha and ja abort on mõrv.
Paljud kristlased ilmselt peavad neid väärtusi au sees, aga kõik ei nimeta neid samas eelistusjärjekorras. Kuigi kõigil meil on kalliks peetavaid väärtusi ja veendumusi, siis tunnistame, et mõned on teistest eelistatumad. Näiteks, mõned kristlased näevad abordi koledust ja perekonna pühadust ülitähtsana. Teised peavad esmaseks vaeste eest hoolitsemist ja rassilist võrdsust.
Kuigi me võime nõustuda sotsiaalsete probleemide olemusega meie riigis, on kristlased vahel polariseerunud, sest nad ei nõustu selles, millised valitsuse poliitilised käigud ja seadused lahendavad neid probleeme kõige paremini. Pealegi, kristlased on sageli polariseerunud selles, mida ma kirjeldasin väärtuste polariseerumisena — st meie arvamus selle kohta, millised neist neljast veendumusest on kõige tähtsamad.
Arvan, et sotsiaalsete haiguste parim käsitlemise viis ja nende käsitlemise järjekord on vaieldav.
Teiseks, COVID-iga seotud praktikad ajavad usklikke lahku. Näiteks olen kuulnud lugusid usklikest, kes lahkuvad kogudusest, sest nende kogudus käsib teenistuse ajal kanda maske. Olen kuulnud ka lugusid teistest usklikest, kes lahkuvad kogudusest, sest nende koguduses keeldutakse maskide kandmise nõudest.
Olen kuulnud usklike kohta, kes on pahased, sest nende kogudus ei kogune koroonaviirusega seotud piirangute tõttu. Samas olen kuulnud usklike kohta, kes on pahased, sest nende kogudus jätkab kogunemisi piirangutest hoolimata.
Kuidas kõige paremini COVIDiga seotud küsimustega tegeleda on vaieldav, aga kristlased on ikka oma koguduse tegevuse ja COVIDi poliitika peale nii pahased ning nad lubavad vaieldavatel küsimustel suhteid Kristuse Ihus lahutada.
See on meie probleem. Mida me saame selles suhtes teha või kuidas me peaksime nendele kultuurist tulenevatele polariseerivatele jõududele vastama?
Võimalik lahendus
Need küsimused on keerulised ja neid ei saa selles väikeses blogiruumis süvitsi käsitleda. Ma palun seega armu, sest ma ei saa igale küsimusele selles väikeses kirjatükis vastata. Ma lihtsalt tahan panustada ühe Piibli kirjakoha nägemusega sellesse arutellu.
Vaata, kuidas Paulus tegeles polariseerivate küsimustega Roomlastele 14. Selle peatükis käsitleb ta nn „vaieldavaid asju“ (Rm 14:1).
Mõnedes südametunnistuse küsimustes jätab Piibel ruumi erinevatele arvamustele. Näiteks Paulus kirjutas: „Üks peab ühte päeva paremaks, teine peab kõiki päevi ühesuguseks. Igaüks olgu oma mõtlemises kindel.” (Rm 14:5). Mujal lisab ta juurde: „Seega, niipalju kui meie seas on arsaajaid, pidagem seda meeles. Ja kui keegi mõtleb teisiti, küll Jumal ilmutab seda teile“ (Fl 3:15).
Millistes küsimustes võib lubada eriarvamusi? Alustuseks, ma usun, et poliitika ja COVIDi suhtes on eriarvamustele ruumi. Vaatame Rm 14 oma juhisena.
Peatükk algab nii: „Võtke vastu usus nõder, aga mitte vaidlusteks kaheldavate asjade üle” (Rm 14:1).
„Kaheldavad asjad” ei pruugi siin olla parim tõlge. Teised tõlked pakuvad erinevaid võimalusi:
„tülitsemata vaieldavate asjade üle” (NIV).
„aga mitte kaheldavateks vaidlemisteks” (KJV).
„aga mitte tülitsemisteks arvamuste üle” (ESV).
„mitte arutluste üle otsustamiseks” (Young’s).
„mitte arutluste otsustamiseks” (Berry’s Interlinear).
„mitte kohtumõistmiseks sisemiste arutluste üle ” (Englishman’s).
Üldine mõte tundub olevat see, et me ei peaks üksteisega vaidlema asjade üle, kus eriarvamused on lubatud.
Pauluse päevil oli usklikel eriarvamusi seoses liha söömise või veini joomisega. Mõned pidasid toitu ebapuhtaks, kui see oli seotud paganlike ebajumalatega. Paulus mainis, et usklikel on erinevaid arvamusi seoses sellega, et teatud päevad on teistest pühamad. Ta pidas neid küsimusi vaieldavateks.
Paulus näitas, et vaieldavate küsimuste puhul kaldutakse alati kahe vastandliku vastuse poole: „Ärgu see, kes sööb, põlastagu seda, kes ei söö. Ja ärgu see, kes ei söö, mõistku kohut selle üle, kes sööb. Sest Jumal on tema vastu võtnud.“ (Rm 14:3). Kaks polariseeruvat vastust? Paulus ütles, et üks grupp kaldub põlastama, kuna teine grupp kaldub kohut mõistma.
Need, kes sõid liha vabalt, kaldusid põlastama neid, kes ei söönud, olles armetult ikestatud reeglitega, mis olid naelutatud Kristuse ristile. Kes ei söönud ebajumalatele ohverdatud rüvetatud liha, mõistsid kohut nende üle, kes seda sõid, olles lihtsameelselt teadmatud ja omades kõrvetatud südametunnistust.
Seesama juhtub ikka veel tänapäeval. Kui asi puudutab vaieldavaid küsimusi, jagunevad need peaaegu alati kahte gruppi. Kuidas need kaks gruppi teineteist näevad? Üks grupp põlastab, teine mõistab kohut.
See põlastamise/kohtumõistmise kalduvus on selgelt ilmne peaaegu kõigis kultuurilistes küsimustes, mis täna ühiskonda polariseerivad. Illustreeriksin oma mõtet näidetega poliitika ja COVIDi kohta.
Kaasaegses Ameerika poliitikas kalduvad konservatiivid põlastama liberaale, et nad müüvad meie riigi sotsialismile ja arvavad end hoidvat kõrget moraalitaset. Liberaalid teiselt poolt kalduvad kohut mõistma konservatiivide üle, kuna nad on nende meelest kalgid, tagurlikud, vagatsevad vihkajad.
Seoses COVIDi ja maskidega kaldub üks grupp põlastama teisi uskumuse pärast, et maskid saavutavad midagi. Põlastatav grupp aga kaldub teise grupi üle kohut mõistma armastuse puudumise ja teiste mitte esileseadmise eest.
Roomlastele 14:3 ärgitas Paulus meid olema kummagi äärmuse, nii põlastamise kui kohtumõistmise, vastu. Miks? Sest Jumal on selle isiku vastu võtnud, ja seda peaksime tegema ka meie.
Mul pole siinkohal ruumi näidata, mida Roomlastele 14 kõike väärib. Loodetavasti inspireerib see blogi teid seda ise hoolikalt uurima. Vaatame nüüd meie kirjakoha algust ja lõppu: Roomlastele 14:1 ja Roomlastele 15:7.
Võtke vastu usus nõder (Rm 14:1).
Seepärast võtke vastu üksteist, nii nagu Kristus on meid vastu võtnud Jumala auks (Rm 15:7).
Kui me üksteist ei põlasta ega mõista kohut, siis mida me teeme? Pauluse kokkuvõtlik avaldus on väga selge. Me peame üksteist vastu võtma, olenemata selle inimese arvamusest vaieldavate asjade kohta.
Üksteisest eemaldumise ja vastaspooltesse taandumise asemel peame üksteist omaks ja vastu võtma Kristuse armastuses. See korraldus ei tule soovitusena, vaid mandaadina.
Paulus ei kirjutanud: „Seepärast vaielge, kuni te suudate üksteist oma arvamuses veenda.“ Selle asemel peame üksteist vastu võtma, kuna me oleme „igaüks üksteise liikmed” (Rm 12:5), isegi kui teisel on erinev arvamus selles, millised sotsiaalsed küsimused on kõige olulisemad.
Ma kutsun iga Jeesuse jüngrit otsustama, et sa kunagi ei lahuta ennast kallitest kaasusklikest arvamuste erinevuste pärast vaieldavates asjades.
Arvamused võivad olla vaieldavad, aga üks asi mitte: Meie piibellik mandaat üksteist vastu võtta.
Olge taas täidetud Kristuse armastusega! Võtke vastu üksteist!
