Kas sa teadsid, et suurkohus rikkus juudi seadusi 18 korral, mõistes Jeesuse üle ebaseaduslikku kohut? Advokaat Earle Wingo läheneb ristilöömisele kohtujuristina, näidates üksteise järel viise, kuidas Jeesuse üle ebaseadsulikult kohut mõisteti.
Sa saad teada:
* kes olid juutide juhid ja miks nad teadsid täpselt mida nad tegid,
* kui mitut juutide seadust rikuti, et Jeesust lõksu püüda,
* kuidas Jeesus ilma süüdistuse esitamiseta arreteeriti,
* et juutide seadus keelas öiseid ja ühepäevaseid kohtupidamisi,
* miks lõppotsus pühaduseteotuse kohta ei olnud piisav Jeesuse surmamõistmiseks,
* kuidas Jeesuse-vastased süüdistused muutsid roomlaste meelt, et Jeesust tappa.
Enne, kui advokaat Earle Wingo hakkab näitama paljusid juudi seadusi, mis said Jeesuse üle kohtumõistmise jooksul rikutud, annab ta meile põhilistest isikutest ilmeka kirjelduse. Hannas, esimene juutide ülem, kelle juurde Jeesus peale tema ebaseaduslikku arreteerimist toodi, on vähetuntud. Loe siit Wingo huvitavat kirjeldust sellest inimesest ja tema rollist, mida ta ristilöömises mängis.
Katkend Earle L. Wingo raamatust „Seadusevastane kohtumõistmine Jeesuse üle“
Hannas - Juudamaa poliitiline boss
Aastal 7 pKr nimetas prokuraator Coponius oma sõbra Hannase, Seti poja, Aleksandria saduseri, Jeruusalemma ülempreestriks - juutide kõrgeimasse seatud ametisse.
Hannase ülempreesterlik perekond oli mõnede lühikeste vaheaegadega võimul järgneva viiekümne aasta jooksul. Kõik tema kuus poega järgisid selle pika aja jooksul oma ülempreestrist isa ja tema väimees Kaifas pidas sellesama Hannase valitseva mõju varjus seda kõrget ametit ajal, mil Jeesuse üle suurkohtu ees 30 pKr kohut mõisteti.
Kuigi Hannas oli oma hilistes kaheksakümnendates aastates nõdraks jäänud, oli tal suur varandus ja poliitiline võim Jeruusalemmas. Ta oli nende poliitiline juht ja iga tema mõte, sõna ja tegu väljendas tema äärmise egoismi suurust.
On üldiselt väidetud, et vanal Hannasel oli kõige võrratum mõistus kogu Juudamaa juhtide seas ja hirm, kahetsus või süümepiin olid talle tundmatud. Tema türanlik ja ebapüha filosoofia oli „valitse või hävita“ killast.
Ta oli küllalt helde pakkuma oma väimehele mitmeid luksusi ja ta ei hoidnud end kunagi tagasi, et Kaifasele tolle püsivat tänuvõlga meelde tuletada. Seega, Kaifase jaoks ei olnud tema äia poolt tehtavad pakkumised tavatud, vaatamata eetikale, seadusele, moraalile või ükskõik millistele tagajärgedele.
Hannast ei saa pidada religioosseks inimeseks. Olles pühendunud saduser, ta nõustus avalikult usuga, et peale surma ei ole mingit elu ega vaimumaailma. Ta õpetas, et tuleviku tasud ja karistused on absurdsed ja et hauaga lõpeb kõik.
Hannas pidas kõike, mida Jeesus õpetas, ei millekski muuks kui kahtlase valeprohveti abstraktsioonideks. Tal ei olnud kannatlikkust ega lugupidamist Meistri uue usulise õpetuse suhtes.
Tal oli õpetades sügav motiiv haududa koos Kaifase ja rahaahne Juudas Iskariotiga salasepitsusi, et olenemata abinõudest alandlikust naatsaretlasest kiiresti lahti saada. Mõrv oli selle korrumpeerunud isiku jaoks tavaline ja ta ei hellitanud kahtlusi, võttes ette kurja, kui ta sai sel moel täita oma soove.
On märkimisväärne, et need, kes müüsid pühakojas tuvisid ja tallesid, mida ohvrialtaril põletati, olid Hannase rentnikud. Ka tema pankurid said liigkasumlikust rahavahetusest kasu, kui rooma münte templiraha vastu vahetati.
Nad olid seal selleks, et suurendada oma tööandja niigi paksu rahakotti ja Hannas ei näinud selles midagi halba, kui nad pühakojas sellise kõlvatu asjaga tegelesid. Sest ta ei pidanud pühakoda millekski muuks kui käepäraseks kohtumispaigaks, kus rahvas oma usulisteks toiminguteks kogunes ja kus tema isiklikuks hüvanguks võis ebaõiglast rahavahetust teostada.
Milline vaatepilt. Vaeste juutide hulk kõmpimas päevast-päeva pühakotta oma ohvreid ohverdama, ostmas tallesid ja tuvisid ning vahetamas Hannase vahendajate kaudu oma münte, kuna tema käes oli selle räpase äri monopol.
Hannas oli kuulnud, nagu tuhanded juudamaalasedki, Jeesuse tehtud imedest, eriti Tema Laatsaruse ülesäratamisest surnuist. See ärritas vana meest väga. Ta oli nüüd oma järgijate silmis naeruväärne, sest kogu tema kuulutus ja õpetus seisnes selles, et elu pärast surma on jama.
Ei saanud selle sündmuse toimumist eitada, kuna sellest tunnistasid sajad lugupeetud juudid, kes uudist kiiresti maal levitasid.
Oma tagasitõmbumise aastatel oli Hannas sunnitud tunnistama, et tema järeldused surnute ülestõusmise kohta olid alandliku galilea mehe poolt ümberlükatud. Tema prestiiž hakkas kahanema ja pidi midagi kiiresti tehtama, et kõrvaldada probleemitekitaja, kelle imeteod ja õpetused olid põhjustanud tema suurt häbisse sattumist.
Et õhutada hävitavat vaenutuld, saadeti Hannasele sõna, et Jeesus oli isiklikult ajanud tema rahavahetajad ning tallede-tuvide müüjad pühakojast välja Jeruusalemma kärarikastele tänavatele, põigeldes Jeesuse tugevas käes olevate piitsapaelte eest.
Hannas oli raevus, alandatud ja otsustav. Pühakoja puhastamist peeti otseseks väljakutseks Hannase ja tema saduseride autoriteedile. Nad otsustasid tasuda samaga.
See juhtus kohe peale episoodi, kui Hannas ja Kaifas astusid räpasesse ja kõlvatusse vandenõusse Juudas Iskariotiga, kes pidi Meistri ära andma.
Johannes räägib meile, kus Jeesust esiteks kinni peeti pärast Tema ebaseaduslikku arreteerimist väljaspool Ketsemani aeda:
Väeosa ja ülempealik ja juutide sulased võtsid nüüd Jeesuse ja sidusid ta kinni ning viisid esiteks Hannase juurde, sest see oli Kaifase äi, ja Kaifas oli tol aastal ülempreester.Jeesuse viimine esiteks Hannase juurde ei olnud juhus. Seda oli niimoodi kavandatud. Hannas vajas vaid teada, et Jeesus oli kinni võetud. Ta sai seejärel koos Kaifasega, ülempreestriga, kutsuda salaja öösel kiiresti kokku suurkohus, luua ainult 23st valitud mehest kvoorum ning alustada kohut Kristuse üle ja teha Tema teenistusele lõpp, mõistes Ta surma ajal, mil Ta sõbrad veel magasid. Seda nad just tegidki. Põhimõttetu ja musta südamega Hannas mahitas koos Juudase ja Kaifasega meelsasti Jumala Poja külmavereliset mõrvamist.
Tõlge: Vaimulik Varasalv
Aastal 7 pKr nimetas prokuraator Coponius oma sõbra Hannase, Seti poja, Aleksandria saduseri, Jeruusalemma ülempreestriks - juutide kõrgeimasse seatud ametisse.
Hannase ülempreesterlik perekond oli mõnede lühikeste vaheaegadega võimul järgneva viiekümne aasta jooksul. Kõik tema kuus poega järgisid selle pika aja jooksul oma ülempreestrist isa ja tema väimees Kaifas pidas sellesama Hannase valitseva mõju varjus seda kõrget ametit ajal, mil Jeesuse üle suurkohtu ees 30 pKr kohut mõisteti.
Kuigi Hannas oli oma hilistes kaheksakümnendates aastates nõdraks jäänud, oli tal suur varandus ja poliitiline võim Jeruusalemmas. Ta oli nende poliitiline juht ja iga tema mõte, sõna ja tegu väljendas tema äärmise egoismi suurust.
On üldiselt väidetud, et vanal Hannasel oli kõige võrratum mõistus kogu Juudamaa juhtide seas ja hirm, kahetsus või süümepiin olid talle tundmatud. Tema türanlik ja ebapüha filosoofia oli „valitse või hävita“ killast.
Ta oli küllalt helde pakkuma oma väimehele mitmeid luksusi ja ta ei hoidnud end kunagi tagasi, et Kaifasele tolle püsivat tänuvõlga meelde tuletada. Seega, Kaifase jaoks ei olnud tema äia poolt tehtavad pakkumised tavatud, vaatamata eetikale, seadusele, moraalile või ükskõik millistele tagajärgedele.
Hannast ei saa pidada religioosseks inimeseks. Olles pühendunud saduser, ta nõustus avalikult usuga, et peale surma ei ole mingit elu ega vaimumaailma. Ta õpetas, et tuleviku tasud ja karistused on absurdsed ja et hauaga lõpeb kõik.
Hannas pidas kõike, mida Jeesus õpetas, ei millekski muuks kui kahtlase valeprohveti abstraktsioonideks. Tal ei olnud kannatlikkust ega lugupidamist Meistri uue usulise õpetuse suhtes.
Tal oli õpetades sügav motiiv haududa koos Kaifase ja rahaahne Juudas Iskariotiga salasepitsusi, et olenemata abinõudest alandlikust naatsaretlasest kiiresti lahti saada. Mõrv oli selle korrumpeerunud isiku jaoks tavaline ja ta ei hellitanud kahtlusi, võttes ette kurja, kui ta sai sel moel täita oma soove.
On märkimisväärne, et need, kes müüsid pühakojas tuvisid ja tallesid, mida ohvrialtaril põletati, olid Hannase rentnikud. Ka tema pankurid said liigkasumlikust rahavahetusest kasu, kui rooma münte templiraha vastu vahetati.
Nad olid seal selleks, et suurendada oma tööandja niigi paksu rahakotti ja Hannas ei näinud selles midagi halba, kui nad pühakojas sellise kõlvatu asjaga tegelesid. Sest ta ei pidanud pühakoda millekski muuks kui käepäraseks kohtumispaigaks, kus rahvas oma usulisteks toiminguteks kogunes ja kus tema isiklikuks hüvanguks võis ebaõiglast rahavahetust teostada.
Milline vaatepilt. Vaeste juutide hulk kõmpimas päevast-päeva pühakotta oma ohvreid ohverdama, ostmas tallesid ja tuvisid ning vahetamas Hannase vahendajate kaudu oma münte, kuna tema käes oli selle räpase äri monopol.
Hannas oli kuulnud, nagu tuhanded juudamaalasedki, Jeesuse tehtud imedest, eriti Tema Laatsaruse ülesäratamisest surnuist. See ärritas vana meest väga. Ta oli nüüd oma järgijate silmis naeruväärne, sest kogu tema kuulutus ja õpetus seisnes selles, et elu pärast surma on jama.
Ei saanud selle sündmuse toimumist eitada, kuna sellest tunnistasid sajad lugupeetud juudid, kes uudist kiiresti maal levitasid.
Oma tagasitõmbumise aastatel oli Hannas sunnitud tunnistama, et tema järeldused surnute ülestõusmise kohta olid alandliku galilea mehe poolt ümberlükatud. Tema prestiiž hakkas kahanema ja pidi midagi kiiresti tehtama, et kõrvaldada probleemitekitaja, kelle imeteod ja õpetused olid põhjustanud tema suurt häbisse sattumist.
Et õhutada hävitavat vaenutuld, saadeti Hannasele sõna, et Jeesus oli isiklikult ajanud tema rahavahetajad ning tallede-tuvide müüjad pühakojast välja Jeruusalemma kärarikastele tänavatele, põigeldes Jeesuse tugevas käes olevate piitsapaelte eest.
Hannas oli raevus, alandatud ja otsustav. Pühakoja puhastamist peeti otseseks väljakutseks Hannase ja tema saduseride autoriteedile. Nad otsustasid tasuda samaga.
See juhtus kohe peale episoodi, kui Hannas ja Kaifas astusid räpasesse ja kõlvatusse vandenõusse Juudas Iskariotiga, kes pidi Meistri ära andma.
Johannes räägib meile, kus Jeesust esiteks kinni peeti pärast Tema ebaseaduslikku arreteerimist väljaspool Ketsemani aeda:
Väeosa ja ülempealik ja juutide sulased võtsid nüüd Jeesuse ja sidusid ta kinni ning viisid esiteks Hannase juurde, sest see oli Kaifase äi, ja Kaifas oli tol aastal ülempreester.Jeesuse viimine esiteks Hannase juurde ei olnud juhus. Seda oli niimoodi kavandatud. Hannas vajas vaid teada, et Jeesus oli kinni võetud. Ta sai seejärel koos Kaifasega, ülempreestriga, kutsuda salaja öösel kiiresti kokku suurkohus, luua ainult 23st valitud mehest kvoorum ning alustada kohut Kristuse üle ja teha Tema teenistusele lõpp, mõistes Ta surma ajal, mil Ta sõbrad veel magasid. Seda nad just tegidki. Põhimõttetu ja musta südamega Hannas mahitas koos Juudase ja Kaifasega meelsasti Jumala Poja külmavereliset mõrvamist.
Tõlge: Vaimulik Varasalv
No comments:
Post a Comment