LIFE TV INTERVJUU ALEXANDER ROYTMANIGA, september 2008
Küsija: Esimene küsimus teile on väga populaarne küsimus. Miks Iisraeli nimetatakse Pühaks Maaks? Mitte kõik kristlased võivad sellele küsimusele õigesti vastata. Aga ma esitan selle küsimuse teile kui messiaanlikule juudile.
Vastaja: Sellele on täna raske vastata. Kui vaadata kaasaegset Iisraeli, siis võib öelda, et ta on samastunud kõikide rahvastega, sest sealgi võib leida ebapüha. Kuid see küsimus seondub kõige enam Jumala kohaloluga ja Issand on selle maa tõotusega andnud Aabrahamile. See maa, mis meil täna on, on püha, kuna Jumal on selle juutidele andnud. Jumal andis juutidele ka ajaloo. Samuti oli Jumala plaan Aabrahami ja Jeshua kaudu tuua pääste kõikidele rahvastele. Iga usklik peaks kasvõi kord oma elu jooksul ära käima Iisraelis. See oleks ilmselt juba suur pühategu, et näha kõike oma silmaga. Sest Sakarja raamatus on öeldud, et rahvad tulevad Jeruusalemma kummardama. Kummardama ja ülistama Issandat Jumalat Sebaoti. Sakarja 14. ptk. 16. salm räägib: “ Ja kõik järelejäänud kõigist paganaist, kes on tulnud Jeruusalemma kallale, peavad aasta-aastalt minema sinna üles, kummardama Kuningat, Vägede Issandat, ja pidama lehtmajadepüha.“ Siin on öeldud, et kõik rahvad, kes tulevad Jeruusalemma kallale, nad hakkavad seal käima aastast- aastasse Kuningat, Issandat Sebaoti, kummardamas, et pidada Lehtmajadepüha. Ma mõtlen, et vähesed teavad Iisraeli pühadest. Lehtmajade püha ehk Sukkot on üks sügisestest pühadest, mida Iisraelis peetakse. See meenutab juutidele aega, mil nad olid Egiptuses orjad ja kui nad sealt välja läksid. Me ehitame lehtmaju ja tunnistame sellega, et olime millalgi orjad. Kuid Jumal vabastas meid.
K: Tänu Jumalale. Me oleme Lehtmajadepühast kuulnud. Aga me teame vähe, mis püha see on ja mida sellega tähistatakse. On palju traditsioone, mis juhivad meid Elava Jumala, Kuningate Kuninga juurde. Me armastame Iisraeli mitmel põhjusel. Sest see on tõesti Püha Maa. Maa, kus Iisraeli rahvas on alati kummardanud Elavat Jumalat. Täna me kasutame väljendit „judeokristlik kultuur“. Mida te sellest väljendist arvate?
V: Ma arvan, et see väljend on alles alustanud oma elu ja ta saab üha tähelepanu juurde. See väljendab eredalt seda, kuidas kristlased ja messiaanlikud juudid suhtlevad üksteisega. Nad ju kuuluvad sellele samale puule, mille kirjelduse me võime leida Pauluse kirjas roomlastele. Ta kirjutab, et „kui nüüd okstest mõned on ära murtud, sina aga kui metsõlipuu oled nende asemele poogitud ja saad osa õlipuu mahlakast juurest .... „
K: Mis puu see metsõlipuu on?
V: Avame koos Rooma kirja 11. peatüki, ma lugesin 17. salmi. Ma annan selgituse 24. salmist: „Sest kui sina, loomu poolest metsõlipuu oks, oled sealt ära raiutud ja loomuvastaselt poogitud väärsiõlipuu külge – kui palju enam neid, loomu poolest sinna kuuluvaid, poogitakse omaenese õlipuu külge!“ Mida see tähendab? Paulus kirjutab just roomlastele, see tähendab itaallastele. Itaalias kasvavad oliivipuud ehk õlipuud. Ma olen Eestis palju küsinud, kas teil siin kasvavad oliivipuud. Ei kasva. Siis me peame kas äraarvama, kuidas asi on, või pöörduma juurte poole. Õppima tõde, lugedes seda palju sügavamas kontekstis. Me oleme poogitud ühesama puu külge.
K: Mida tähendab "pookima"? Me teame, et poogitakse õunapuid ja pirnipuid ning saadakse uusi sorte.
V: Mis puutub oliivipuud ehk õlipuud, siis ma sain ise hiljuti teada, et metsõlipuud ja kultuurõlipuud omavahel kunagi ei poogita. Kuidas oksi ka ei ristata, nad kuivavad ära. Paulus räägib siin ilmutusest. Me teame, et metsõlipuud ei saa kunagi pookida. Seega me ei saaks kunagi olla koos.
K: Me kristlastena oleme nagu metsõlipuu.
V: Jaa. Mis mitte kunagi ei saa olla koos väärisõlipuuga. Ta on loomuse poolest metsik ja on loomuvastaselt poogitud hea õlipuu külge. Looduses aga sellist asja ei esine. Kuigi nad on üks ja seesama puu, on neid võimatu kokku liita. Ent Issand on need ühendanud. Jeesus on nad ühendanud. Efesose kirja 2. peatükis kirjutab Paulus efeslastele: „Sellepärast tuletage meelde, et teie, kes te varem olite loomu poolest paganad ja keda ümberlõikamatuteks nimetasid need, keda kutsuti ümberlõigatuteks ihu ümberlõikamise tõttu - teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas.“ Kui me oleme vastu võtnud Jeesuse, siis me oleme poogitud puu külge, nagu Paulus kirjutab Ro kirja 11. peatükis. Mu meelest on vale, kui meie vennad kirikus on rääkinud, et meid on poogitud nende asemele. Ma ei tea, milline on eestikeelne tõlge, kuid venekeelses sinodiaalses tõlkes on 17. salmis öeldud, et „te olete poogitud nende asemele ja te olete saanud osa nende juuremahlast“. Siin on justkui vastuolu. Ei saa öelda „nende asemele“, sest kreekakeelses algtekstis on öeldud „nendega koos“. Kujutame endale kõik ette oliivipuud. See on reeglina suur puu, millel on „miljoneid“ oksi. See on tohutu puu. Mõned oksad on siis ära murdunud ja nende asemel ehk nendega koos on poogitud metsõlipuuoksad. Kuid tüvi, juur ja ülejäänud oksad on ju olemuselt sama hea õlipuu. See on ilmutus, et me oleme poogitud koos. Me ei pea alati vaatama mingitele õpetustele ja otsima neist vastuolusid ning eemalduma üksteisest. Sest viimsel ajal on paljude pilgud suunatud Iisraeli poole. Ma usun, et Jumal hakkab ka valgustama kristlikku vaadet. Siinkohal Iisrael ei ela Iisraeli pärast, vaid rahvaste pärast. See on samuti ajalugu. Me näeme, et kristlased seisavad Iisraeli eest, nad on koos juutidega. II Maailmasõja ajal paljud kristlased, keda ma olen kuulnud tunnistamas – nad räägivad, et nad varjasid juute. Nad räägivad: „Me teadsime, et me riskisime oma eludega. Kuid me lihtsalt hoidsime neid oma embuses enda juures. Kui me neid hoiame, siis me säilitame selle geneetilise oliivipuu, millest me täna räägime. Sest me oleme kokku poogitud. Kui juudi rahvas ei säili, siis ei jää ka kristlased alles.“ See on arusaadav.
V: Ma arvan, et see väljend on alles alustanud oma elu ja ta saab üha tähelepanu juurde. See väljendab eredalt seda, kuidas kristlased ja messiaanlikud juudid suhtlevad üksteisega. Nad ju kuuluvad sellele samale puule, mille kirjelduse me võime leida Pauluse kirjas roomlastele. Ta kirjutab, et „kui nüüd okstest mõned on ära murtud, sina aga kui metsõlipuu oled nende asemele poogitud ja saad osa õlipuu mahlakast juurest .... „
K: Mis puu see metsõlipuu on?
V: Avame koos Rooma kirja 11. peatüki, ma lugesin 17. salmi. Ma annan selgituse 24. salmist: „Sest kui sina, loomu poolest metsõlipuu oks, oled sealt ära raiutud ja loomuvastaselt poogitud väärsiõlipuu külge – kui palju enam neid, loomu poolest sinna kuuluvaid, poogitakse omaenese õlipuu külge!“ Mida see tähendab? Paulus kirjutab just roomlastele, see tähendab itaallastele. Itaalias kasvavad oliivipuud ehk õlipuud. Ma olen Eestis palju küsinud, kas teil siin kasvavad oliivipuud. Ei kasva. Siis me peame kas äraarvama, kuidas asi on, või pöörduma juurte poole. Õppima tõde, lugedes seda palju sügavamas kontekstis. Me oleme poogitud ühesama puu külge.
K: Mida tähendab "pookima"? Me teame, et poogitakse õunapuid ja pirnipuid ning saadakse uusi sorte.
V: Mis puutub oliivipuud ehk õlipuud, siis ma sain ise hiljuti teada, et metsõlipuud ja kultuurõlipuud omavahel kunagi ei poogita. Kuidas oksi ka ei ristata, nad kuivavad ära. Paulus räägib siin ilmutusest. Me teame, et metsõlipuud ei saa kunagi pookida. Seega me ei saaks kunagi olla koos.
K: Me kristlastena oleme nagu metsõlipuu.
V: Jaa. Mis mitte kunagi ei saa olla koos väärisõlipuuga. Ta on loomuse poolest metsik ja on loomuvastaselt poogitud hea õlipuu külge. Looduses aga sellist asja ei esine. Kuigi nad on üks ja seesama puu, on neid võimatu kokku liita. Ent Issand on need ühendanud. Jeesus on nad ühendanud. Efesose kirja 2. peatükis kirjutab Paulus efeslastele: „Sellepärast tuletage meelde, et teie, kes te varem olite loomu poolest paganad ja keda ümberlõikamatuteks nimetasid need, keda kutsuti ümberlõigatuteks ihu ümberlõikamise tõttu - teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas.“ Kui me oleme vastu võtnud Jeesuse, siis me oleme poogitud puu külge, nagu Paulus kirjutab Ro kirja 11. peatükis. Mu meelest on vale, kui meie vennad kirikus on rääkinud, et meid on poogitud nende asemele. Ma ei tea, milline on eestikeelne tõlge, kuid venekeelses sinodiaalses tõlkes on 17. salmis öeldud, et „te olete poogitud nende asemele ja te olete saanud osa nende juuremahlast“. Siin on justkui vastuolu. Ei saa öelda „nende asemele“, sest kreekakeelses algtekstis on öeldud „nendega koos“. Kujutame endale kõik ette oliivipuud. See on reeglina suur puu, millel on „miljoneid“ oksi. See on tohutu puu. Mõned oksad on siis ära murdunud ja nende asemel ehk nendega koos on poogitud metsõlipuuoksad. Kuid tüvi, juur ja ülejäänud oksad on ju olemuselt sama hea õlipuu. See on ilmutus, et me oleme poogitud koos. Me ei pea alati vaatama mingitele õpetustele ja otsima neist vastuolusid ning eemalduma üksteisest. Sest viimsel ajal on paljude pilgud suunatud Iisraeli poole. Ma usun, et Jumal hakkab ka valgustama kristlikku vaadet. Siinkohal Iisrael ei ela Iisraeli pärast, vaid rahvaste pärast. See on samuti ajalugu. Me näeme, et kristlased seisavad Iisraeli eest, nad on koos juutidega. II Maailmasõja ajal paljud kristlased, keda ma olen kuulnud tunnistamas – nad räägivad, et nad varjasid juute. Nad räägivad: „Me teadsime, et me riskisime oma eludega. Kuid me lihtsalt hoidsime neid oma embuses enda juures. Kui me neid hoiame, siis me säilitame selle geneetilise oliivipuu, millest me täna räägime. Sest me oleme kokku poogitud. Kui juudi rahvas ei säili, siis ei jää ka kristlased alles.“ See on arusaadav.
No comments:
Post a Comment